Soome tööle läinud hakkavad elama alles pensionipõlves

Kohtasin trepikojas lapsepõlvesõbrannat. Ta elab mehe ja lapsega Soomes ning Eestisse satub harva, nii on tema nägemine harv juhus. Muidugi rääkisime juttu. Ta tundus veidi väsinud, võibolla isegi kurb.

"Ikka igatsen," vastas ta, kui küsisin, kas ta Eestit ka igatseb. Seda oli näha ta silmadest ja olekustki. Jah, tal on Soomes sõpru - teised eestlased. Jah, tal on seal oma kodu, kuid aastad on mööda läinud ja algselt ehk ajutise ja põnevana tundunud olukord on muutunud rutiiniks, püsivaks eemalolekuks kodumaalt.

Kuid ära tulla ei saa.

Ehitusel on töö hooajaline ka Soomes. Kord on tööd, siis mitte. Palgad on head, kuid tööta perioodidel kuluvad säästud ära. See on nagu surnud ring, midagi kõrvale panna ei saa ja Eestisse naasmine lükkub aina edasi.

Elamine Soomes on kallis. "Maksud lähevad iga kuu üle 1000 euro," ütles sõbratar. See on ulmeline summa tõesti.

Eks need on keerulised valikud. Odavam oleks perel elada Eestis ja mehel olla üksinda Soomes, kuid lahusolek on ka keeruline, eriti kui see kestab aastaid.

Eestis aga tööd ei ole ja kui on, siis see on hooajaline. Palgad on aga nii väiksed, et mingeid sääste nagu Soomes, koguda ei saa. Siin jääb tööpuuduse perioodidel hoopiski hätta.

Nii siis jääbki, aastad läevad, Eestisse tulla ei saa, raha koguda ka ei saa. Ajutine olek on saanud püsivaks ja millal see lõpeb, ei oska keegi ilmselt öelda. Võibolla saabki praegustest noortest täiskasvanutest Soomes töötajate põlvkond, kes enam Eesti tööturule ei naasegi. Vähemalt saavad nad kunagi Soome pensionit ja loodetavasti saavad oma elamata jäänud elu nautida vanaduspõlves.