Soome aktsendiga noormees jagas oma pitsat kodutuga
Üks asi on ise head teha, teine heategu pealt näha. Hea meel on märgata midagi peale halva. 18. augustil lonkisin keset päikselist päeva mööda ühest kohvikust, millel mõned lauad ka tänaval, nagu neid suviti üle linna näha võib. Ühe laua taga istus muheda olekuga veidi karvane nooremapoolne mees, suurel taldrikul kolmnurkseteks lõikudeks saetud pitsa, millest kolmandik juba kõhtu kadunud.
Minu ees kulges hoopis teistsugune mees, kelle näos oli näha raske elu jälgi. Kindlasti oli ta ka näljane, sest vaatas kurvalt kohviku poole. Ei teagi, kas tema pilk oli suunatud lauale või selle taga istuvale mehele, kuid viimane märkas. Noorem mees viipas käega ja küsis soome aktsendiga: "Tule! Tahad ühe tüki?"
Kurblik vanamees läks lähemale ja einestaja ulatas talle oma suurima pitsatüki.
Ei teagi nüüd, kes meist kolmest selle üle kõige õnnelikum oli. Teo tegijale tuli see loomulikult. Tundus, et ta ei mõelnud selle peale pikemalt. Eks õige heategu sünnibki nii, et alul ei märkagi, aga pärast on südames kuidagi soojem tunne.
Saaja esimene emotsioon on tavaliselt kohmetus, aga seejäral siiski rõõm ja tänulikkus.
Mina, süda ja silmad punnis kui operaator Kõpsil, olin igal juhul liigutatud. Oli hea tunne ja on siiani, kui sellele mõtlen. Maailmas leidub headust küll ja küll, lihtsalt natuke jamasid on vaja, et seda tähele panna – selliseks oleme me loodud.
Hea lugeja, kas sulle tuleb meelde mõni olukord, kus oled ise võõrast inimest hädas aidanud, või säärane, kus aidatud on sind? Meenuta heategusid ja tunnusta heategijat aadressil rahvahaal@delfi.ee !
