Soolapuhujate vältija: kes tahavad imedesse uskuda, siis kirikus ei küsita vähemalt nii palju raha
Paar näidet elust enesest. Olen elanud juba ca 20 aastat artroosiga, mis on viimaste röntgenipiltide järgi ikka veel algstaadiumis, kuigi on vaikselt ka mujale laienenud. Enne 2008 aastal diagnoosi saamist elasin 5 aastat vahelduva "eduga" meeletuid valusid taludes, kuna tollane perearst ei tulnud selle pealegi, et nii noorel inimesel selline haigus võiks olla.
Praegune perearst, kes sümptomite järgi kahtlustas ja röntgenisse saatis, imestab ise ka, et kuidas see asi siiani algstaadiumisse jäänud on. Tõsi küll, olen nüüd 15 aastat glükosamiini õginud, mille toimet teaduslikult tõestatud pole. Loomaarstid teadvat rääkida, et kui koerale artroosi puhul glükosamiini sööta ja temaga palju liikuda, pidi ka toimima. Mina liigun palju. Mistõttu oligi alguses kõige raskem see, et ei saanud enam palju liikuda, haiget tegi.
Teine näide. Üks disk nihkus veidi paigast ja kuna ta surus närvile, hakkas põrguvalu tegema. See on probleem, mis nõuab kiiret füüsilist sekkumist. Kuni meie süsteem mind arstide vahet jooksutas, õppisin istuma-astuma-magama nii, et valu võimalikult väike oleks. Valuvaigistit võtsin vaid enne magamaminekut, et kui kogemata öösel mõne järsema liigutuse teen, ei ärkaks silmist tuld pilduva valu peale üles.
Kuna ma armastan liikuda ja ei loobunud sellest ka enne oppi, kujunes paranemine üpris kiireks ja kergeks. Ehk oli see arstide vahet jooksmine (sõna otseses mõttes, kuna enamasti kasutan kondimootorit) isegi hea, kuna selle aja jooksul õppis mu keha ennast jälgima ja füüsiline vorm oli taastumisel väga oluline.
Seega kõige suurem abi tuleb ikka meie enda seest. Paljud vajavad väljastpoolt sisendatavaid imesid, millesse uskuda. Äkki nende jaoks olekski kirikus käimine lahendus? Ei küsita vähemalt nii palju raha.
