Šokeeriv Tamsalu: noored sünnitavad sahtlisse ja lapsed pilluvad vanureid kividega
Viimase aasta jooksul on muidu tundmatu koht üldsuse tähelepanu radarisse jäänud nüüd siis juba kahe räige vägivalla ja vanemliku hoolimatuse õpikunäite poolest.
Alles oktoobris võisime lugeda 18-aastasest koolitüdrukust, kes, olles silmnähtavalt lapseootel, oma rasedust eitas ning tagatipuks ema abiga vastsündinu sahtlisse peitis. Politsei leidis imiku surnuna. Väidetavalt algatati ka uurimine, aga selle tulemus on ilmselt enamikule juba ette teada. Politseinik ja uurija teevad oma töö, advokaat ja süüdistaja lahkavad selle kohtuniku valvsa pilgu all üksipulgi läbi ja viimaks jääb siis üle mõista seadusepiires karistus. Kuni selle hetkeni, kui välja võetakse seadus, võiks Eestit õigusriigiks nimetada, aga nagu me päevast päeva veendume, on meil tegelikult hoopis seadusriik. Õiglusest ei saa siin juttugi olla.
Väljavõte Virumaa Teataja artiklist: Tamsalu vallavanem Toomas Uudeberg ütles, et ei soovi koolitüdrukuga seonduvat kommenteerida, sest pole sellega tegelenud. “Ei ole asja uurinud ega uuri ka,” sõnas Uudeberg ja lisas, et asjaga tegelevad vastavad instantsid.
Kas ei ole mitte vallavanema kirjutamata (võimalik, et ka ettenähtud) kohustus ilmutada huvi oma vallas toimuva vastu ja seista selle eest, et toimuks üldine areng suunas, kus inimesed on rahul oma kodukoha võimaluste ja eluga. Reeglina, mida väiksem kogukond, seda tihedam läbikäimine ja ühtekuuluvus. Vallavanem on siinkohal nagu klassijuhataja, kes aitab luua üldist meeleolu, teeb kompromisse ja jälgib, et kõigil oleks hea. Mille eest maksab maksumaksja härra Uudebergile?
Tänane päev algas jälle reportaažiga Tamsalust. Väljavõte Õhtulehe artiklist: Möödunud neljapäeva südaöö paiku loopisid 8-, 10- ja 11 aastane poiss Lääne-Virumaal Tamsalus 73-aastast naist kividega. Tabamused olid nõnda tugevad, et naisel tekkisid verevalumid.
Toomas Uudebergi kommentaar puudus ka sel korral. Ehk oleks aeg leida tema ametisse kompetentsem inimene? Ideaalse kandidaadi puudumisel sobiks ka selline, kel küll diplomit pole, aga see-eest süda sees.
Küll aga oli sõna võtnud psühholoog Ene Pill, kes leidis, et “lapsel puudub elukogemus ja tema karistamise asemel aitab pigem temaga rääkimine“. Ehk on see tõesti nii? Siinkohal esitan palve kõigile vastava kvalifikatsiooniga inimestele hakata sõitma mööda Eestit ja rääkima lastega, kes vanemliku hoole ja eeskuju puudumise tõttu on halvale teele läinud. Ilma irooniata. See oleks igati tänuväärne ettevõtmine.
Aga mida ette võtta nendega, kelleni heatahtlike kodanike abi ei jõua? Siinkohal tuleks pöörduda vähem heatahtlike 101 asjaarmastaja poole palvega leida oma tihedas graafikus aega ka seaduste loomiseks, mis kaitseks inimest ja tema järglasi vägivalla, nälja ja hoolimatuse eest.
Palju on lapskurjategijatest pajatavate artiklite kommentaariumis pakutud välja varianti rakendada neid ühiskondlikule tööle - tänavaid pühkima, lehti riisuma. Miks seda ei tehta? Ka 5-aastane saaks pargis oksarisu koristamisega hakkama, boonusena värskes õhus liikuda. Eesti võiks taolise lähenemisega Lääneriikide sabas sörkimise asemel hoopis eeskuju ja algatusvõimet näidata.
Elamisväärset palka võimaldavad töökohad on tänu valitsuse ükskõiksusele nagunii suurematesse linnadesse koondunud, väiksemates kohtades juuakse, et unustada seda abituse tunnet, mis tekib, kui tööd ei ole, arved kuhjuvad ja kõht on tühi. Sellistes tingimustes elavadki vanemliku hoolitsuseta Tamsalu lapsed.
