Sõbrannadelt raha laenajatele: teil ei ole õigust eitava vastuse peale solvuda!
Mul on lähiajal olnud kaks väga piinlikku ja ebameeldivat olukorda raha laenamisega seoses ja tahtsin ka kõikidele teistele, kes mõtlevad sõbrannade käest raha lunima minna, üht-teist öelda.
Millegipärast on jäänud paljudele mulje, et natuke paremal järjel inimestel on mitte ainult võimalus vaid kindlasti ka kohustus kehvemal järjel inimeste isklikuks pangaks ja laenuandjaks olla. Millegipärast võtavad need, kes ise endaga toime ei tule, õiguse hakata otsustama, kuidas mina OMA isiklikku raske töö ja vaevaga teenitud raha kasutan. Vot teate see ei ole nii. Oma raha käsutan ma siiski ise ja mitte kellelgi teisel ei ole õigust oma nina minu rahakotti toppida.
Miks nii vihane? Aga sellepärast, et inimene, keda ma kunagi nimetasin heaks tuttavaks (isegi mõtte sõbrannaks) ning pidasin usaldusväärseks ja mõistlikuks, küsis minult laenu kohe, kui kuulis mu ametikõrgendusest. Muidugi ta eeldas, et sellega kaasnes ka palgatõus ja tal oligi õigus, aga ametikõrgenduse ja palgatõusuga ei kaasnenud laenukohustust, see jäi talle arusaamatuks.
Üsna pea pärast mu ametikõrgenduse-uudist oli ta mul ukse taga. “Kuule, ma tahaksin reisile minna, aga mul endal on arvel praegu 45 eurot ja reis maksab no umbes 600. Ma muidu mõtlesin järelmaksu peale võtta, aga siis mõtlesin, et sa võiksid mulle hoopis laenata. Siis ei pea pangaga jändama. Sul läheb ju nii hästi, oled ju kõrgepalgaline, sinu jaoks ei ole see 600 kindlasti mingi summa.”
Esiteks — 600 eurot on suur summa ükskõik millise palga juures. Teiseks ei ole puhkusereis mitte mingisugune põhjus või alus laenu lunimiseks. Kolmandaks aimasin ma, et väikesepalgaline naine, kes ei oska rahaga eriti ümber käia, ei maksa mulle eal tagasi. Ja neljandaks teadis see naine nagunii, et ma põhimõtteliselt ei laena suuri summasid ei sisse ega välja, mul on selline põhimõte ja selle vastu ma ei astu. Laenamine toob ainult probleeme, seda tean ma juba ammu. Selgitasin, et paraku ei ole ma õige inimene, kellelt laenu küsida ja soovitasin tal leida mõni muu lahendus. Viisakalt ja sõbralikult, kusjuures.
Ja teate, mis juhtus? Seda inimest ei ole enam mu elus. Ta läks mu juurest nuttes minema, sõimates mind ülbeks lirvaks, kes peab end teistest paremaks, ma ei teadvat midagi virelemisest ja sentide lugemisest ning raskest tööst, sest mulle on tema sõnul kõik lihtsalt kätte tulnud. Seejärel kirjutas ta mulle Facebooki roppustest kubiseva sõimukirja, kus teatas, et ta pidas mind ikka normaalseks inimeseks, mitte nina püsti ringi käivaks tõusikuks ja ta poleks uskunud, et raha võib kedagi nii uhkeks teha. Oleks ma öelnud, et mul ei ole, ta oleks mõistnud, aga et nii ülbelt kohe teatada, et lihtsalt ei anna, see on ikka ülbuse tipp ja selliste inimestega tema tegemist rohkem teha ei taha. Siis kustutas ta mu oma sõbralistist ja saatis sms-i, et mu number on tema telefonist ja mu olemasolu tema mälust igaveseks kustutatud.
Teine rahalunija on mu oma õde. Tema on kavalam, küsib väikeste summade (nii 20-50 eurot) kaupa. Mul ei ole olnud kahju selliseid summasid välja käia ja oma õele on ju imelik eitavalt vastata ka, kuid lõpuks ma siiski tegin seda ning sain jälle kuulda, kui õel ja egoistlik snoob ma olen, kes ise supleb rahas ja teistega jagada ei raatsi. Need, kes teenivad rohkem, PEAVAD teisi aitama, teatas õde solvunult ja pole minuga mitu nädalat rääkinud. Ma ei andnud talle tookord 30 eurot, tema, muideks, on mulle kokku võlgu rohkem kui 500. See pisiasi muidugi ei ole talle kordagi meenunud…
Ma tahaks öelda kõigile, kes plaanivad nüüd enne jõule või mis iganes puhul oma sõbrannadelt raha lunima minna, et sa võid alati küsida, sest küsija suu pihta teatavasti ei lööda, küll aga pead sa arvestama ja leppima ka eitava vastusega. Sul ei ole õigust otsustada teise inimese rahakasutuse üle ja veelgi vähem on sul õigust solvuda, kui su sõbranna sulle raha laenamisest keeldub. Kusjuures sul ei ole tegelikult õigust isegi põhjendust küsida. Minu raha — mina otsustan!
