Eestis elab kaht liiki siile. Kõige levinum on harilik siil ehk Erinaceus europaeus. Eestile peakski sobima loom, kelle eluala asub Euroopas.

Siil on väike, aga iseseisev ja iseteadev loomake. Ta eelistab omaette tegutseda ja elada. Ta turtsub palju, kuid kui teda segada, siis selle asemel, et märatsema hakata, ta lihtsalt tõmbub kerra ehk lukustub iseendasse. Vajadusel aga naksab ta ka rästikul sabast kinni ja sööb ta ära. Nii on ta üks väheseid, kes suudab mürkmaole vastu hakata. Sa võid siilile pai teha, kuid see ei kaota temalt okkaid.

Kõik need siili põhiomadused on ülekantavad ka eestlastele. Eestlane eelistab pigeb iseseisvalt elada ja tegutseda. Teda panevad ka paljud asjad siin maailmas turtsuma, kuid ta ei sütti kergelt. Kui ta juba süttinud on, siis on pidamajäämisega raskusi. Vajadusel astub ta välja ka maailma suuremate riikide vastu. Meie tugevus ei ole mitte hallis massis, mitte arvukuses, vaid pigem meie sees - meie talupojatarkus. Seetõttu ei ole me paljudest maailmas puhuvatest uutest tuultest kohe vasikavaimustuses. Sa võid eestlastki "paitada", kuid okkaid sa temalt pelgalt kiituse või pugemisega ei eemalda.

Siili on eestlased läbi ajaloo positiivselt suhtunud, sest ta hävitab ka kahjureid. Meie rahvajuttudes on teda kujutatud targa loomana. Tuntum näide sellest on kindlasti meie rahvuseeposesse jõudnud jutt sellest, kuidas karvutu siilike põõsast sortsidega võitlevale Kalevipojale nõu andis, et viimane lauaga serviti lööks. Tänu siilile Kalevipoeg võitiski ja andis tänutäheks paljale siilile hea nõuande eest tükikese oma vammusest. Nii olevatki siil omale okkad saanud.

Eesti rahvusloomaks on pakutud ka aasta loomaks valitud hunti. Kindlasti meeldiks paljudele eestlastele end pigem samastada jõulise ja tugeva kiskjaga. Ma näen selles aga pigem alatedlikku alaväärsuskompleksi. Nii püütakse samastuda kellegagi, kellega omal on vähe ühist. See on pigem poosetamine, nagu siis kui ostetakse omale suur ja kallis auto vaid selleks, et teistele muljet avaldada, mitte praktilistel kaalutlustel. Hunt on muide juba tšetšeenide rahvus- ja vapiloom ning peab ütlema, et neile hunt ka väga hästi sobib.

Kui me valime siili, siis me valime väkese, kuid visa ja targa looma, keda eestlased on läbi ajaloo hinnanud. See oleks meile rahvana loomulik käik, kuid maailma mastaabis ka parajalt originaalne ja annaks võimaluse välismaal selgitada siili tähendust eesti kultuuris laiemalt. Nagu näha, ei ole raske leida siilide ja eestlaste juures sarnaseid jooni. Miks ta siis ei peaks sobima meie rahvusloomaks?