Selene Kollom: Meie riigikaitseline suhtumine ja struktuur on segapuder
Kuna meie ühiskonnas toimuv ei jäta teda külmaks ja ta on loomult inimene, kes püüab sotsiaalselt tundlikuna nähtuste olemust mõista, on ta enda jaoks teinud mõningaid avastusi ja üht-teist „kõrva taha“ pannud.
Oled kursis meie nõukogudeaegse nn militaarkasvatusega ja sul on olnud ka hea võimalus abikaasa kõrvalt võrdluseks tundma õppida ka ameerikalikku sõjaväesüsteemi ning selle toimimist juuretasandil. Millised on erinevused?
Tegemist on täiesti erinevate nn sõduri- e sõjakultuuridega. Laias, pisut vägivaldses, laastus jagatult: on ida suhtumine ja ideoloogia ning on lääne suhtumine ja ideoloogia.
Ühelt poolt orienteeritus igale inimesele eraldi. Igaüks on väärtus ja aare. Tema oskused, seisund ja tasakaalus olemine on tähtis. Temaga tuleb, ja tahetakse tegeleda. Selleks ei hoita ressursse tagasi. Näiteks on auasjaks, et „juht“ kutsub oma koju perekondlikele sündmustele oma alluvaid ja nende peresid - püütakse üksteist tundma õppida. Juht on vaieldamatult eeskujuks alluvatele, motiveerides oma eeskujuga ka alluvat olema parem ja suutlikum, olema vastutusvõimelisem. See on tugevale ja eetilisele juhile orienteeritud suhtumine, mis omakorda kogu süsteemi parendab ja toestab. Läbilöögivõime ja suutlikkus on tähtsad, sest sellest sõltub nende põhimõttel kogu koos töötava löögijõu kvaliteet. Inimese isikulist arengut soodustatakse igati.
Üksikisiku olemus ei kuulu isegi arutamisele – ta peab sulanduma ühtsesse tervikusse ja mida vähem on temas erisusi, seda paremini ta sobib sellesse „löögirusikasse“. Isiksus kui selline tuleb varjusurma uinutada. Mitte mingisugust lähedasemat laadi suhtlemist juhtkonna ja alluva vahel pole ette nähtud. Pole tähtis, et selles olukorras pole ka juhil motivatsiooni olla parem ja tugevam, olla eeskujuks, olla vastutav. Sellisel kujul kannatab kogu süsteemi kvaliteet, aga seda kompenseeritakse kuuleliku massiga. Orienteeritus on kvantiteedile.
Meie riigikaitseline suhtumine ja struktuur on mingi segapuder mõlemast. Püütakse oma jalgratast leiutada ning seega kõigutakse ühe ja teise süsteemi ülesehituse ja korralduse piirimail.
Sinu mureks on ka missioonisõdurid. Miks?
Sõdurid kaotavad sellistes selgusetutes ja piiritlemata nõuetes oma keskse olemuse, lähevad pehmelt öeldes ka siinsete tsiviilnõudmiste ja arusaamadega vastuollu. Nad kaotavad oma kuuluvuse ja arusaama sellest kuuluvusest. Kogu toimiva elu ühiskorraldus on nagu lõpuni mõtlemata mõte, nagu valmimata toorik. Nii juhtubki, et sõdur ei leia end pärast missiooni, ta on eluks tsiviilisikuna täiesti ette valmistamata. Tal puuduvad teadmised kõige elementaarsemas – maksud, seadused, inimsuhted jne; ja siin astub mängu tavaline psühholoogia: kui ta on orienteeritud ja kontsentreeritud teatud tegevusele, mis on seotud eneseületuse, karmi distsipliini, riski ja teatud (eluea suhtes) lühiajastatusega, siis pärast sooritatud missiooni lastakse mõistetavalt „rihm maha“. Tahetakse lihtsalt olla ehk puhata. Inimene ei suuda lõpmatuseni sellises kontsentratsioonis elada. Siin on neil nn puhkus ega mõisteta, et üks on teisest sõltuv. Üks on selleks, et teine saaks sellisel kujul olemas olla. Tükeldatus ilma voolavuseta.
Aga elu ei koosne sarnastest puhkustest. Lapsevanem ei saa öelda, et ta vahepeal ei ole lapsevanem; töötaja ei saa tagajärgedeta öelda, et ta nüüd mingi X aeg lihtsalt tööle ei ilmu (v.a iga-aastane suvepuhkus).
Riigikaitsja pole pelgalt vaid kaitseväelane
Tähtsaim on inimeseks olemine, suuremas kollektiivis - ühiskonnas hakkama saamine, selle nõudmistega kursis olemine ja selles enda koha teadvustamine. Teadmine, et sõduriks olemine on amet, mitte inimese olemus või loomus. Ühiskonna osana.
Siinkohal ei mõtle ma ainult kaitseväelasi, vaid ka politseinikke/piirivalvureid, päästetöötajaid, parameedikuid. Nende amet kätkeb igapäevast riski, valvelolekut ja laiendatud vastutust meie kõigi heaolu eest. Ja pole lihtne, uskuge, kanda sellisest tööst tulenevat stressirohket koormat. Asi ei puuduta ju pelgalt neid endid, vaid ka nende lähedasi, abikaasat, lapsi ja kaaskondlasi. Kätkeb seega palju suuremat ringi ja nõuab ka sellest tulenevalt meie – kodanikkonna poolt – suhtestatud mõistmist. On nii kerge võtta kõiki neid selle töö valinud esindajaid enesestmõistetavalt, palju raskem on korrakski mõelda „end nende saabastesse“, see tähendab püüda mõista nende tööga seotud igapäevast tegelikkust. Lõppude lõpuks – täpselt nii tugev, kui on kodanikud (sealjuures ka riigikaitse), on ka riik ise. Seda unustada ei maksa.
Mida saaks teha, et olukord paraneks?
Selleks poleks minu nägemuses vaja palju muudatusi riiklikes süsteemides. Piisaks mõnedest ümberkorraldustest – kas või sellest, et ajateenistuses olles oleks kättesaadav teave seadustest, maksu- ja perepoliitikast, võimalus omandada mingi paralleelne elukutse või amet (näiteks juhiloadki). Vajalikud oleksid juhtkonna ja alluvate suhetes teatavad määrustiku ja suhtumise muudatused. Kindlasti ühendaks see inimesi paremini, motiveeriks ja tagaks kvaliteetsema toimiva koostöö.
Kõik see aitaks kodanikul vaadelda elu ja selle korraldust laiemalt, tunda omaosalust ja (koos-!) vastutusala. Näha, tutvuda tingimuste ning nõuetega ja mõelda perspektiivis.
Kõige suurem lahendiosa aga jääks hoopis kolmanda sektori ehk kodanikkonna kanda. See, kuidas me mõistame meie kõrval oma rasket ametit pidavat elavat inimest, kuidas me aitame tal kohaneda ja taastuda, et ta jõuaks ja tahaks ja saaks meie kõigi eest vajadusel seista – see on minu meelest kogu asja võti. Suhtumine ja hoiakud, eelkõige aga kaasvastutus. Riigikaitsja ametinimi räägib enda eest – selle töö tulemus on orienteeritud igale kodanikule eraldi ja meile kõigile. Sellest sõltub meie hea käekäik. Aga ometi on seda üha enam unustama hakatud, ei häbeneta selles suunas kurje ja väiklasi või lõpuni mõtlemata tundepurskeid. Viimane kui üks meie seast peaks hoolima oma riigist ja vaatlema seega konkreetse raske kaitseameti valinud inimesi kui oma väärtuslikku „ühisvara“.
Millise rolli on enesele võtnud MTÜ Reservkorpus?
MTÜ Reservkorpus kui kodanikeühing on võtnud enesele nn silla looja ambitsioonika rolli – riigikaitseliste ametkondade ja tsiviilühiskonna vahelise teineteisemõistmise ja lähendamise eesmärgiga. Kuigi meid on kordades vähem kui suurriikides ja see peaks meile kui rahvale kokku hoidmise kergemaks tegema, pole see ometi lihtne, sest on seotud paljude (vähemalt esialgu) põrkumistega vanade harjumustega, komistamine sissejuurdunud arusaamade otsa. Aga teadmine, et ainult nii saame koos paremini hakkama tulevikus, annab meile tegutsemiseks jõudu. Püüame meelde tuletada (toimisid ju sarnased liidud, ühingud ja abiorganisatsioonid esimeses Eesti vabariigis), luua ja üles ehitada üksteist toestava ja võimestava sotsiaalsüsteemi. Koos püüame, koos eksime, koos parendame ja koos kasvame. Ärme kardame seda, sest tulemuseks on üleüldine kooskõlastatud toimimisviis. Ja see on „auhinnaks“ meile kõigile. Meile, kui riigile.
