Seiklused bussis: mees on mees nii kaua, kui suudab naisele istet pakkuda
Igal mündil on alati kaks poolt. Iseasi on, kas vaevume mõlemat neist uurima. Lugedes Delfis lugu, mis väidab, nagu oleks ühistransport täis vaid õelaid muukeelseid mutikesi. Kuigi olin esiti selle arvamusega isegi nõus, leian, et päris nii see siiski ei ole.
Olen ise kasutanud linnaliini busse kümmekond aastat. Vanust on mul tugeva keskea jagu ning võiksin bussis magamist teesklemata isegi rahulikult istuda. Ometi pole mulle sünniaasta päris otsaette kirjutatud ja nii juhtub ikka, et saan vahel vähemalt pahase pilgu osaliseks.
Kas just nüüd seetõttu, aga enamasti eelistangi siiski seista. Seda enam, et pärast kümmet tundi jalgadel seisnuna polegi istumine hea mõte - no eks proovi end pärast jälle püsti ajada.
Ilmselgelt on juba mainitud loo autor noor inimene, seepärast ka emotsionaalsem ja ei märka paraku pisiasju. Muukeelsed mammid on tõesti märgatavamad. Nad lihtsalt on lärmakamad ja emotsionaalsed ning kogu buss kuuleb nende arvamust. Eks nad saavad vastu ka pahaseid pilke, seega mingi karistuse nad ju oma inetu käitumise eest saavad.
Paraku olen ma aga näinud situatsiooni, kus meeldiv, eesti keelt rääkiv vanem daam, oskab käituda kordi inetumalt. Selline istutab end mõne koolijütsi kõrvale ja hakkab ussitama. Muide, mitte kunagi ei vali nad ohvriks iseteadlikku puberteeti. Hella hääle ja naeratuse saatel tümitatakse lapse iseteadvus maatasa, mutt ise on jumala rahul. Laps tõuseb aga lõpuks pisarsilmi püsti ja väljub enne ettenähtud peatust!
Aastaid hiljem, sama situatsiooni jälgides, sekkusin ja palusin enda (tegelikult võõras) laps rahule jätta. Lapse silmis oli suurim tänu, mina muidugi pidin kuulama pobinat, kuidas ma ikka oma last kasvatada ei oska.
Jääbki mulje, et "vene baabad" on selles mõttes inimlikumad. Enamus mäletavad, et neil endilgi on lapselapsed ja lausa suunavad koolilapsi istuma. Eesti vanaemale on aga pigem omane torisemine ja nina kirtsutamine.
Tegelikult peaks koolilastele bussis istumise lausa kohustuslikuks muutma. Teades, kui rasked on kotid nende seljas ja kui ohtlikult meie bussid sõites “nõksutavad”, peaks see olema elementaarne. Muide, ka kaasreisijatel oleks ohutum, sest hoida kurvis püsti ennast ja ka sulle selga sadanud põnni, on vahel ikka päris keeruline.
Tuleb meelde üks eriti karm lugu hommikusel tipptunnil, kui bussis isegi hingamiseks ruumi ei olnud ja mina olin surutud vastu bussi uksi. Minu ette oli end litsunud veel nii umbes 7-8 aastane tüdruk. Buss võttis kurvi ja kogu rahvas vajus meile selga. Selle raskuse all hakkasid uksed vaikselt avanema.
Ei teagi, mis pagana toru see oli, millest ühe käega haarasin, teisega hoidsin lapsel sõna otseses mõttes kratist kinni. Mind valdas paanika, aga ülejäänud rahvas ei paistnud juhtunut märkamagi. Aga kui see laps oleks bussist välja kukkunud? Pärast seda ei lase ma kunagi lastel uste vastas seista.
Ei tea, kuidas teiega lugu on, aga minul on elus mõned korrad õnnestunud hankida korralik sporditrauma. Seepärast tean, mis tunne on seista püsti näiteks põrgupiina tegeva põlvega. Jah, me ei tea, millised sada häda võivad neil vanuritel küljes olla, aga ehk prooviks kujutleda, ehk oleks siis kergem neile oma soe istekoht loovutada.
Sellega meenub muidugi kohe üks äärmiselt positiivne juhtum. Mul oli pikem sõit ees, bussis ruumi oli ja võtsin siis ka mugavalt istekoha sisse. Paraku astus juba järgmises peatuses bussi hulk rahvast. Nende seas ka kaheksakümnendates härra, kes loomulikult jäi minu kõrvale seisma. Hakkasin siis end üles upitama, kui ta mulle kätt õlale pannes mind peatas. Naeratades palus ta mul edasi istuda ja lausus, et seni, kui ta suudab veel naise vastu viisakust üles näidata, tunneb ta end mehena ja järelikult elab. Õnneks valdan ma vene keelt ja sain tast ka aru.
Kogu selle tralli juures ehk olekski hoopis mõistlikum püüda mõista ja hoolida, kaitsta väetimaid, anda andeks rumalatele. Peale elementaarse viisakuse on ju kusagil meis siiski ka tükike inimlikkust. Ja kui enamus südametunnistuse järgi talitaks, istuks bussis vanad ja väetid, lapsed oma tohutu koormaga, emmed rabelevate pisipõnnidega ja mõned tukkuvad noorukid. Viimastel on tõenäoliselt räige pohmell või seljataga uneta öö, seega anname andeks.
Ja kui mõni memm tahab hirmsasti just sinu kohale istuda, siis las ta istub! Jälgi teda ja sa taipad, et tal on selleks põhjus. Nimelt jälgib ta pingsalt teed - igas peatuses üritab ukseaugust peatuse nime lugeda. Ta kardab eksida, mööda sõita. Torisemise asemel paku talle abi ja aita õiges peatuses väljuda.
No ja kui peale kõike seda veel keegi bussis räuskama kipub, siis juhata see tüüp lihtsalt uksest välja. Nimelt on ühistranspordis lärmamine keelatud!
