Ja eks me oleme sügisel tunnistajateks, kuidas valijad Vilja lõplikud maha kannavad.

Edgariga on lood aga hoopis vastupidised. Tallinna linnapea valijate arv on järjest kasvanud. Piisab meenutada, et Edgar tegi ka möödunud Riigikogu valimistel rekordi: täpselt 23 000 häält. Sellist tulemust pole Eesti parlamendivalimistel keegi kunagi varem teinud. Sama lugu ka kohalikel valimistel. Edgarile andis oma toetuse ligi 40 000 inimest. See on rekord aastakümneteks, kui Keskerakonna esimees ise ei kavatse 20. oktoobril seda purustada.

Valijad otsustavad poliitiku jätkamise poliitikas

Uskumatu, et Vilja, kes on olnud Eesti poliitika suurkujuga pikalt abielus, tema kõrval päevast-päeva elanud, töörõõme ja -muresid jaganud ning seda tervelt üle 20 aasta, ei ole siiani suutnud mõista poliitika olemuslikku tõsiasja – poliitik ei kuulu iseendale, vaid rahvale. Mitte poliitiline vastane, vaid rahvas ütleb valimispäeval hääletuskastide juures, kes jätkab, kes mitte.

Kuidas võtta tõsiselt seda, kui näiteks Žiguli ütleb, et Mercedesel on aeg autoturult kõrvale astuda? Või et Pepsi nõuaks Coca-Colalt pillide kotti panekut? Ikka tarbijad otsustavad, millal keegi oma äri lõpetab. Sama kehtib ka poliitikas. Üks poliitik võib ju väita, et tema oponent ei mõista poliitikast lahkuda, ent lõpuks otsustab selle poliitiline turg ehk poliitika nõudluse pool.

Oleks ju täielik rumalus lõpetada pakkumine, kui on olemas tungiv nõudlus? Poliitika tarbijad ehk valijad on korduvalt ja tõusvas trendis nõudnud Edgar Savisaare kui poliitiku jätkamist. Kui kellelegi ei meeldi Coca-Cola või Ford, siis on see selle konkreetse inimese isiklik probleem. Tibusid loetakse valimispäeval ja raha majandusaasta lõpus.

Kunagi küsiti Reformierakonna tollaselt peasekretärilt Kristen Michalilt, kas on kavas Ansip parteijuhi kohalt välja vahetada. Michali vastus oli väga tabav: miks vahetada erakonna esimeest, kes valimistest valimistesse üha rohkem hääli toob?

Savisaare nimeta lõppeks Vilja poliitikukarjäär

Vilja kinnitas veel mõned nädalapäevad tagasi Eesti ajakirjanduses, et on oma eelmise abielu jätnud minevikku ja ei ole sellest rääkinud varem ega kavatse seda ka rohkem teha. See on aga lausvale, sest mäletame ju kõik neid bravuurikaid usutlusi kõikvõimalikes Eesti kõmuväljaannetes ja mujalgi, kus ta oma eksabikaasat mitmesugustes mehe-naise suhetes kibestunult sopaga loopis. Eriti piinlikuks muutus olukord enne viimast Keskerakonna kongressi. Vilja oleks võinud jääda Edgari eeskujul väärikaks ja oma endise abielu üksikasju ning arvamusi sellest mitte avalikkusega jagada. Edgar pole siiani mitte ainsatki halba sõna Vilja kohta öelnud.

Kahjuks Vilja ei kuulu nende võimekate naispoliitikute sekka, kes on suutnud oma varem poliitiliselt hästi müünud nime vahetada edukalt uue vastu. Olgu siinkohal toodud headeks näideteks Kadri Simson (Must), Laine Randjärv (Jänes) või Mailis Reps (Rand). Vilja oleks Savisaare nimeta poliitiliselt mittekeegi ja ta teab seda, mistõttu ta oma eksmehe nimest niivõrd kramplikult kinni hoiabki.

Oktoobrivalimised on poliitik Vilja elu või surma küsimus

Vilja oleks saanud oma poliitilise näo ja usutavuse säilitada asutades tolle uue Demokraatide Erakonna. Sotside ridadessegi astumine oleks parem olnud, sest alati saab ju tõdeda, et Keskerakond polnud piisavalt vasakpoolne. Paraku pole sotsidel Viljale midagi pakkuda, sest poliitiline meepott on täna raudselt reformierakondlaste käes.

Kuluaarides räägitakse tegelikult Vilja tagasiteest Riigikokku, sest Reformierakonna pink on pungil Euroopa Parlamenti ihkajaist. Seega, kui Vilja end oktoobris ei tõesta, on kokkulepe Reformierakonnaga läbi, sest peaministriparteil on küllaga ambitsioonikaid noorpoliitikuid, kes on varmalt valmis ükskõik kelle silmapilkselt asendama. Olgu selle tõestuseks Ojulandi või Meikari külm ja kiire väljaheitmine. Seetõttu võib parempoolse Vilja karjäär jääda üpris lühikeseks.