Kel aga rahakotti puuga seljas pole, peab ette mõtlema ja võib-olla isegi päris pikalt.

Praeguste säästujõulude pidamisega oleks tegelikult pidanud ettevalmistusi tegema juba möödunud jõulude ajal. Just-just.

Saadud kinkide pakendid-paelad oli tarvis kokku korjata, et neisse sel aastal kinke pakkida (no midagi ju ikka pakkida on - otsi metsa alt või pargist mõni kuivanud kõver oks ja meisterda sellest jõulusokk või põder!). Ilusaid kinkekotte oleks lausa imelik peale ühte kasutamist ära visata.

Kui oma maalapp olemas, siis oleks tulnud kevadel üht-teist maha panna ja suvel hoolega rohida. Sügisel oleks pidanud hoidiseid tegema. Siis poleks praegu vähemalt laud tühi.

Ah et te elate korteris? Aga isegi rõdul või aknalaual saab nii mõndagi kasvatada.

Hoolsamal inimesel on koju ikka aegade jooksul midagi kogunenud. Ma mõtlen midagi sellist, millega kodu kaunistada. Ja kui tõesti ühtegi kuuseehet ega linikut pole, siis tõepoolest - lööge vähemalt elamine läikima. Tehke korralik suurpuhastus ja paigutage midagi ümber. Ka niimoodi tuleb juba mõnus meeleolu.

Kel söögiraha ikka pole, ei oska muud öelda, kui et pöörduge supikööki. Jõulude ajal on kindlasti kohti, kus süüa pakutakse.

Kõige paremad söögid ei ole üldse kõige kulukamad söögid. Näiteks kõige toekam söök on ikka liha. Ärge ostke valmispraade, vaid ikka üks tükk puhast liha ja maitseks piisab ka ainult soolast. Liha toidab kindlasti rohkem kui vorst.

Ja juurde loomulikult kartulid. Ahjukartul on maiuspala igal ajal - loomulikult ka jõulude ajal. Nii on põhiroog juba olemas.

Šnitslid on hea kaval toit. Mulle väga maitseb. Kui liha on muna ja riivsaia sees paneeritud, siis täidab see ka kõvasti kõhtu ja ühe inimese kohta läheb liha tegelikult imevähe.

Kui liha osta ei jaksa - no siis on ainult ahjukartul. Ja võib-olla ahjukaalikas juurde. Või tehke hoopis suur potitäis suppi - sellest, mida kodus on või mida osta jaksate. Ühe supikondi maitseks ehk ikka saab.

Magustoiduks küpsetage midagi. Minul on alati käepärast nõukaaegsed kokaraamatud. Seal on kõik retseptid sellised, mis vajavad ainult tavalisi põhiaineid - jahu, muna, rasvainet jms. Enam odavamat magustoitu minu teada välja ei mõtle.

Kui teil on omad mahlad-kompotid, siis võib tarretist teha - tuleb ka odav. Ainult želatiini vaja juurde osta.

Pärmitainas on odav ise teha. Sellest saab nii magusat kui soolast teha. Kõige parem pitsa (Ameerikas süüakse sedasorti pitsat kõige enam!) on pärmitainapõhjal, katteks juust ja tomatikaste - kõik!

Lehttaignast saab häid maiustusi. Raputage peale vaid suhkrut, vormige vastavalt tujule (pulgad, spiraalid, kringlid) ja küpsetage.

Vanad head vahvlid - jälle on tarvis vaid jahu, muna, rasvainet. Piima asemel saab isegi veega teha.

Minu lemmik - hapukoorekook. Saate ära kasutada vana hapukoore või veidi aegunud margariini. Soojalt imehea. Retsepti leiab vanast kokaraamatust ja kindlasti ka netist.

Joogiks võib pakkuda kas või vett, kus sidruniviilud sees. Või teha ise sidruniteed - valmista kange tee, jahuta, lisa vett, jääd ja sidrunit. 

Sel aastal oli õunauputus. Kel õunu alles, siis neid saab ka ahjus küpsetada. Suhkur keskele (kui on, siis kaneeli ja rosinaid ka) ning ahju.

Vahukoor muudab pidulikuks nii kohvi, koogi, külmutatud marjad, vahvlid kui tarretise.

Paljudes riikides on jõulude traditsiooniliseks söögiks puder. Toitev, kasulik ja odav.

Kui teil on sügavkülmik, siis oleksite sinna võinud marju varuda. Nendest saab värsket toormoosi teha.  Lihtne magustoit on segada moos vahustatud vahukoorega ja panna sügavkülma. Sellest saab super magustoit - süüa kohe, kui sügavkülmast välja võtad.

Alati on küsimus ka serveerimises. Tee midagi teistmoodi, kata laud kas või põrandale. Las lapsed valmistavad kaunistusi.

Nõukaajal olidki jõululauad sellised kodukootud ja lihtsad ning ma ei mäleta küll, et kõht oleks tühjaks jäänud või tuju halb. Mida imet seal jõululaual siis olema peaks?

Ma mäletan hästi neid jõule (80-ndate lõpupoole ehk), kui tõesti poes midagi polnud. Minu vanemad ei kurtnud iial, et kõik on läbi. Mind õpetati mõtlema positiivselt. Alati tuli tegutseda ja leida lahendus.

Laual oligi see, mida olime ise kasvatanud. Kõigil oli midagi ja vahetati naabrite ja sugulastega, kes mida oli varunud ja kasvatanud. Kompotid, purgisalat, õunad. Viljakohvi segati oakohviga. Verivorste tegime muidugi ise, korjasime emaga suvel vorstirohtu kuivatamiseks.

Ema õpetas alati, et iga pisidetail võib luua meeleolu. Kui polnud pakkepaberit, siis pakkisime tõesti mingi pruuni paberi sisse, mis kippus juba pakkimise ajal rebenema. Kaunistuseks lõikasin vanadel postkaartidelt pilte välja ja kleepisin peale.

Oleme tõesti tol ajal jõulupakki pannud seepi ja pesunäppe (põhjapool öeldakse vist pesupulgad või pesulõksud). Sest muud lihtsalt polnud! Aga ma ausõna ei mäleta, et pühad oleks selle võrra viletsamad olnud. Lapsed näevad asju nii nagu täiskasvanud ees teevad. Kui täiskasvanud halavad ja käega löövad, siis ei suuda ka lapsed vastu pidada.

Minu vanemad ehk muretsesid ka südames, ent nad ei rõhunud halvale, vaid mõtlesid alati midagi välja. Kuidagi pidi saama ja saigi.

Kui te siiani pole näljasurma surnud, siis järelikult midagi teil iga päev laual on. Pange jõuluks lauale needsamad asjad, ainult tehke seda natuke teisiti. Pange killuke südant ja fantaasiat sisse. Kui te ise ei hooli, siis need, kel lapsed majas, võiksid ikka pingutada.

Tegelikult ongi peamine asi meeleolu. Kui oled võtnud pähe, et oled vaene ja kõik on halvasti, siis kaob ka tuju pingutada. Et lihtsalt enam ei taha ega jaksa. Siis ei tule tõesti midagi välja. Võib-olla on meie jõuluootused liiga kõrged? Tahame midagi väga-väga erilist?

Nagu ikka, on kõik meie enda kätes. Siis pange need käed tööle ja asuge ettevalmistusi tegema.

Ja huumorimeelt ei tohi kaotada.