Säästa suudab iga inimene!
Elu on lilled - ütleb liblikas.
Elu on sõnnik - mõtleb sitikas.
Elu on vesi- arvab konn.
Aga inimene ajab läbi sellega, mis on.
Meie rahvuslik hobi on kurta, kui raske meie elu on. Kahjuks on see võtnud juba massipsühhoosi mõõtmed. Kurbi ja kurjustavaid mõtteid kuuleb juba sama tihti kui ilma üle õiendamist. Kas siis elu Eestis on raske või ei ole?
Millega võiks meie eluolukest võrrelda? Näiteks tuleks virisejatele kasuks küsida oma vanaemadelt-vanaisadelt: mis tunne oli sõja ajal elada? Või võiksid 1990ndate algul sündinud lapsed uurida: mida tähendas Nõukogude ajal see tunne, et poest ei olnud osta ei liha, saia, saapaid ega šokolaadi? Kasuks võiks tulla ka lugeda Jaan Krossi põlvkonna memuaare - sealt koorub elu, mis tänapäeva inimese kohe minestama paneks.
Nii jõuamegi järeldusele, et praegune elu on lillhernes võrreldes varasemate aegadega. Seega ei tohiks kurta, vaid mõelda ratsionaalselt: elan hästi, sest pole ei sõda ega otsest nälga, seega pean käituma täiskasvanulikult - hoidma oma sissetulekutest teatud osa ka mustadeks päevadeks ehk koguma. Kui oled pensionär, kogud sukasäärde, kui oled keskealine, siis pangahoiusele ja kui oled noor ja kogud, siis oled imelik, sest noored teadupärast kaugele ette enamjaolt ei muretse.
Teada-tuntud tõde on see, et 10% sissetulekust tuleb kõrvale panna. Veel ütlevad mõned allikad, et kolme kuu palk olgu alati pangakontol olla. Mõned jõukamad räägivad, et lausa terve aasta palk olgu varuks lihtsalt juhuks, kui midagi ettenägematut juhtuma peaks.
Miks siis ikkagi on nii raske väikese sissetulekuga (kuupalk 240-500 eurot kätte) inimestel midagi palgast kõrvale panna? Vahelepõikeks: need, kelle palk on üle keskmise ja kes raha koguda ei suuda, ei ole veel lapseeast välja kasvanud ja on oma ihade orjad.
Kuna selline palk on isegi naeruväärselt väike, siis vaesed inimesed (olen ise ka vaene) tahavad osta emotsioonide ajel. „Raha on isegi vähe, vahet enam pole, kas ma ostan selle kommipaki või ei, niikuinii kaks nädalat on söögiraha otsas.“ Samuti on 10% palgast nii väike summa, et loobutakse säästmisest (nt 10 % 500 eurost on 50 eurot, aasta säästuks kujuneks 600 eurot). Tekib jõuetuse tunne - säästa elu eest ja hoia aasta läbi hambad virnas ja siis saada ainult üks pereliige selle säästetud rahaga puhkama, sest rohkemat see ära ei kata.
Tehke aga endale ainult üks reegel: säästma peab! Seega oletegi hullumas ja tunnete igal sammul piinlikkust, sest Eestis peab väljapoole särama ja end asjade kaudu tõestama. Sellest hoolimata tuleb aga säästa. Aasta lõpus ei tohi kogunenud raha välja võtta, vaid uuel aastal jätkata uue hooga: säästuraha pole mõeldud jalgratta ostuks või reisile minekuks, see on ootamatuteks asjaoludeks nagu töökaotus või pikaajaline haigus.
Kuidas siis see 10% palgast hoiusele tuleb? Kui käsi sirutub poes suitsu järele, tõmmake see tagasi. Ja nii on ka teiste soovide ja tungidega: tuleb jätta maha suitsetamine, narkootikumid, alkohol ja liigsöömine!
Tahaks minna teatrisse või kinno? Vot ei lähe! Vaadake lõpmatult telerist massikultuuri või veel parem: tehke ise perega teatrit! Tahaks uusi riideid? Ainult kaltsukas on lahenduseks - kuidas sa ikka 400-eurose kuupalgaga Tallinna Kaubamajast 55-eurose pluusi ostad, mis siis, et sätendab ja on muidu kaunis.
Tahad külla minna? Ei lähe! Suhtled Facebooki kaudu. Ja kui ikka väga minna tahad, siis unustad ürgse viisakuse ja väisad sugulasi-tuttavaid ilma külakosti-kinkideta.
Iga inimene suudab säästa, kahjuks küll igasuguste loobumistega. Eks iga inimene leiab endale ainuõige viisi, kuidas kõige paremini mustadeks päevadeks valmistuda. Jah, päevad võivad minna veelgi mustemaks, kui nad seda juba on!
