Saan endale lubada vaid eestimaist õhku, vett ja aega sõpradega

Vahel tahaks lihtsalt kedagi kahe käega kõvasti kägistada. Ja karjuda ja raputada tahaks ka. Aga see pole lubatud - seda enam, et ohvriks oleks meie esileedi ise. Oma tervisliku toitumise jamaga jätab ta nüüd pooled koolilapsed nälga. Ükski toitlustaja ei suuda ju neid nõudeid vaid sentide eest ellu viia. Kummaline, sest mina ikka mõtlesin, et näljasele tuleb kõigepealt ulatada toidupala, küll pärast jõuab etiketist rääkida!?

Delfi tõstatas teema, kas ja kui palju saavad inimesed endale kodumaist toitu lubada. Fakt on see, et need, kes seda endale tõesti lubada saavad, siin vastama ei hakka. Ülejäänute puhul arutelu hädakisast just kaugemale ei jõua.

Aga mis siin ikka hädaldada! Mõtlesin järele ja leidsin kohe mitu eestimaist asja, mida endale veel lubada võin. Esimene on kindlasti õhk - kas just värske, see on vahel küsitav. Sel aastal sai päikest ja suvesooja ka kuidagi ootamatult palju.

Siis peaks tulema vesi. Paraku on selle kvaliteet pöördvõrdeline hinnaga. Haiseb teine, aga ma ei vingu, kõrbes poleks sedagi, seega on tore, et ma ikka Eestis elan. Võib ju alati selle vee ära keeta ja mõne lible umbrohtu, eelistatult eestimaist, lisada. Saaks kohe köha ravitud, eestimaiselt ja poleks vaja Soome oma perearstile järgi sõita.

Aga siis tuleb mängu elekter. Vot seda eestimaist energiat väga kasutada ei raatsi. Pole hullu, väljas on veel soe, teeme lõket. Ja kuulame eestimaist linnulaulu - varblaseid ja vareseid, sest eestimaist digiTV-d osta ei jõua.

Siis on muidugi veel seened, eestimaised ja sel aastal nagu kampaania 1=3 raames jagatud. Pidavat edukalt asendama liha.

Ühte eestimaist teenust jaksan ma veel endale lubada - aega sõprade seltsis. Tõsi, viimaseid jääb aina vähemaks, samas seda suurem on rõõm nendega koos olla. Ja õnnelik olemisele pole veel käibemaksu peale pandud, küll meil on ikka vedanud!

Rohkem ei tulegi nagu midagi meelde, aga küllap on neid asju veel. On muidugi hulk eestimaiseid asju, mida ma ei eelista. Ei maitse mulle eestimaine banaan, eestimaisest apelsinist ei pea ka lugu.

Tegelikult on mul ka täiesti ükskõik, mis keeles siga oma viimased appi karjed ruigas. Kui on odavam, võtan selle. Ja pole ka vahet, millises riigis kana oma teose karpi poetas. Piim aga on lätlastel kordi odavam. Tuuakse küll kaugelt, aga näe, kunagi pole tilgastunud.