Saa siis aru: mis tekitas keldris üleujutuse?
Mõni aeg tagasi maal olles tabas mind hommikul ebameeldiv üllatus. Keldrisse oli üleöö ilmunud vesi, mis ulatus keskmist kasvu mehele keskkohani. Kust kohast või mille pärast, ei suutnud keegi välja mõelda. Maja on vana, vundament kulunud, aga siiski tundus niivõrd suur veekogus imelikuna.
Esimese asjana tuli loomulikult päästa vanaema hoidised ja keedised, siis muu kraam ning lõpuks pidi lahti saama ka keldri anastanud jääkülmast veest. Egas midagi, tuli paika panna tööliste rida, kes ämbreid käest kätte ulatades vee keldrist välja transpordiksid. Möödus esimene tund, teine tund - käed veest krobeliseks läinud ning osaliselt jäätunud. Veetase keldris püsis pealtnäha muutumatuna. Tähendab, et tegemist sai olla vaid lõhkenud toruga, sest põhjavesi või mõni tavaline loodusnähtus see kindlasti olla ei saanud.
Tuli sõita linna pumba järele, et selle abil kelder veest tühjaks saada - saaks vähemasti näha, kust kohast vett tuleb, et ajutiselt tulv peatada. Väike bensiinimootoriga pump sai oma tööga hakkama õhtutundideks. Päris põranda lähedal oli näha märgatav pragu, mis veesurve tõttu tekkinud oli. Terve päev vett tassinud inimesed on üldjuhul väsinud ning pärast ajutise tropi meisterdamist, et mingilgi määral keldrisse tungivat vett takistada, mindi magama.
Hommikul oli kelder uuesti vett täis. Vaikselt hakkas tekkima juba lootusetu seis. Nädalavahetus oli lõppemas ja linna naasmine oli vältimatu - kes kooli, kes tööle. Nii jäigi vesi seisma keldrisse mitmeks päevaks, sest veevärgi töömehed tulid täpselt kolme päeva pärast teate peale kontrollima, mis juhtunud on ja kas mõni torudest vajab väljavahetamist. Selgus, et majast 10 meetri kaugusel asuv toru oli vanadusest ja külmast lõhkenud ning see põhjustaski üleujutuse. Maa kaevati üles, toru vahetati välja ja kelder pumbati tühjaks. Asi ants - ei olnud vana maja vundamendil nii väga viga midagi - voolavat vett on raske takistada ja see leiab oma tee igale poole.
Kuna ka selline miniatuurne kokkupuude "veeküllusega" võttis murelikuks, siis võin vaid ette kujutada Ameerika idaranniku inimeste frustratsiooni nende oma olukorra üle, kus kahju ei saa vaid mõned moosi- ja hapukurgipurgid, vaid terved kodud ja linnaosad. Jääb üle vaid ookeanitagustele orkaanis kahju kandnud inimestele jõudu ja jaksu soovida ning loota, et ka nende mured võimalikult ruttu lahenduse leiavad.
