Kooli oleks iseenesest olnud võimalik külastada küll, seda tööpäeval ja päevasel ajal, aga niisama remonti vaatama minna ei ole vilistlastel just suuremat huvi - oluline oleks ikka kohtuda koolikaaslaste ja endiste õpetajatega.

Pöördumises, millele kirjutas oma nime alla enam kui 100 vilistlast, ja ka hilisemates vestlustes Märt Sultsiga, palusid vilistlased järgmist: et juubeli tähistamine toimuks reedesel või laupäevasel päeval, kuna paljud vilistlased elavad ja töötavad teistes linnades ning nädala sees Tallinna tulemine ei oleks võimalik. Ka tallinlastele sobiks puhkepäevale eelnev päev kokkkusaamiseks kindlasti paremini. Juubelipeo toimumise nädalapäev oligi vilistlaste peamine probleem, mille muutmist paluti.

Lisaks vilistlastele, kirjutas omapoolse pöördumise ka pensionipõlve nautiv, 40-aastase staažiga endine õpetaja ja vilistlane. Oma kirjas meenutas ta toimunud juubeleid, mida on seni alati peetud nädalavahetusel, ning tegi ettepaneku pidada juubelit õigel ajal ja vabal päeval:

Suursündmuse korraldamise ajast: Seekord on "juubilaril" täitumas 100 aastat – sellist tähtpäeva tuleb ka vääriliselt tähistada. Arvestades ilmselget kiirustamist ja vilistlaskonna põhjendatud rahulolematust toimumispäevaga, teen ettepaneku võtta aeg maha ja korraldada pidustused sügisel (oktoobris) ja kindlasti nädala lõpus.

Jaanuari viimasel nädalal loodi kooli poolt Facebooki grupp, kus vilistlasi esmakordselt avalikult eelseisvast üritusest teavitati ja nii saigi pöördumine sinna postitatud. Pöördumine kustutati grupist koheselt, kuid pärast teistkordset lisamist ning viitamist sõna- ja mõttevabadusele, jäi see mõneks ajaks sinna püsima. Tekkis elav arutelu, tehti mitmeid konkreetseid ettepanekuid juubeli korraldusliku poole osas ning paljud pakkusid ka oma reaalset abikätt juubeli läbiviimisel.

Grupis võttis aktiivselt sõna ka Sults, seda hetkeni, mil kogu arutelu ning vilistlaste ja endise õpetaja pöördumine kustutati ja grupist hakati järjest välja viskama vilistlasi, kes olid sellisest tsensuurist hämmingus. Grupist visati välja ka üks teine endine õpetaja, kes toetas mõlemas pöördumises leiduvaid seisukohti. Ainuke selgitus, mida Sults on sellise tegevuse kohta andnud, on see, et tema hinnangul oli tegemist ebavajaliku "müraga".

Mõningaid stiilinäiteid Märt Sultsi kohati endale vasturääkivatest vastusest vilistlaste pöördumisele ja seejärel grupis tekkinud arutelule, kus vilistlased avaldasid soovi juubeli korraldamisel kaasa aidata ja tegid ettepanekuid lahenduste otsimiseks (laused on esitatud muutmata kujul):

Kopli koolis on suurüritused aegade hämarusest toimunud neljapäeviti ... see oli üks traditsioonidest, kui ei mäleta. Aastaid on Tallinna Kunstigümnaasiumis neljapäev pidude/diskode päev, seega see päev sobis. Reede saab ju alati vabaks küsida sellise auväärt ürituse tarbeks ... ei usu, et tööandja keeldub, või on see liiga suureks ohverduseks oma kooli meelespidamisel.

Aitäh abi eest, kuid üritus on juba ära korraldatud. Abi oleks vaja olnud pakkuda eelmise juubeli lõpus ... kuna seda pole olnud, siis praegu pakkuda abi, natsa alatu ... milles me abi küsime?

Teine murekoht, millele vilistlased oma pöördumises tähelepanu juhtisid, oli see, et juubeliüritus ei toimu koolis. Vilistlased tegid ettepaneku kõigepealt kohtuda õpetajatega koolis ning seejärel võib ju õhtul toimuda tantsupidu ka Salme Kultuurikeskuses, kuhu soovijad saavad edasi minna.

Toodi positiivseid näiteid mitmetest Tallinna koolidest, mis on hiljuti suutnud ja tahtnud juubeli puhul vilistlasi ja endiseid õpetajaid ühel vabal õhtupoolikul kooli kutsuda. Tööpäeval, päeva ajal koolist läbijalutamine, mida pakkus Sults, ei oleks paljudele teostatav ja selline külastus ei täida ühtki olulist eesmärki - soov on ju kohtuda koolikaaslaste ja õpetajatega.

Samale probleemile viitas oma kirjas ka 40-aastase staažiga kooli endine õpetaja ja vilistlane:

Meenutan hea sõnaga suurejoonelist kooli 80. a juubelit (dir. Laaneti ajal), mida peeti koolis nädalavahetuse kahel päeval. Nii ringkäigud, vastuvõtt, etteasted kui ka peoõhtu toimusid koolis, mis vilistlastele väga meeldis. Oleks mõeldamatu, et selle asemel oleks toimunud tantsupidu Salmes. Siinjuures küsin – kas väärikad (75+) vilistlased peaksid huvituma tantsupeost Salmes ja tegema selle puhuks 15-eurose pangaülekande?

Märt Sultsi argumentatsiooni Salme Kultuurikeskuse kasuks (kuigi vilistlased pakkusid välja variandi, mis ei välistanud ühte peo osa Salmes) võib aga kokku võtta tema enda kirja pandud sõnadega, mida sajad vilistlased lugeda said:

Salmes on korrektne suitsuruum, vabad alko baarid ...

Siinkohal on paslik mainida, et vilistlased ei olnud kordagi avaldanud soovi koolis ega selle territooriumil alkoholi tarvitada või suitsetada. Kes soovib, võib kõike seda teha ükskõik millises baaris, kooli juubeli tähistamisel võiksid siiski olla muud prioriteedid.

Mida siis sellest kõigest järeldada? Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi? Nii see tõepoolest ongi, kahjuks. Aga kool, mille juht ei väärtusta neid inimesi, kes on selle kooli oma olemusega loonud - vilistlasi ja õpetajaid - ei saa olla väga pika tulevikuga kool.

Kõik need vilistlased ja endised õpetajad, kes soovisid oma kooli 100. juubeli tähistamisel osaleda, aga ei saanud, kuna nende soovide ja palvetega ei arvestatud vähimalgi määral või heideti nad kutsutute nimekirjast üldse välja, jäävad nüüd ootama ja lootma, et Tallinna Kunstigümnaasiumi 100. sünnipäev ei jääks selle kooli viimaseks juubeliks, kuigi just nii võib see olla.

Etteheiteid kommenteerib Märt Sults:

Pidu on peetud ja väga hästi peetud. Kohal oli 492 vilistlast, lisaks kutsutud külalised. Nii et täismaja. Ka 40-aastase staažiga õpetaja oli kohal ja nautis üritust täiega. Kahju, et paljud on välismaal ja meretagusel mandril, et ei saanud tulla ... andeks!

Ei ole valet päeva ürituse korraldamiseks, on võimaluste ja ebamugavuste sobitamine ning tahe. Kõikidele jätkus häid ja tunnustavaid sõnu nii ühelt kui ka teiselt poolt. Kahetsusega pean nentima, et internetis aetud vaenuõhutamine ei tulnud üldse teemaks. Tänasest on see kooli poolt unustatud ja andeks antud.

Galerii MÄSU on ikka avatud ja etteteatamisel saab kooli külastama tulla ning armsate õpetajatega kohtuda. Keegi ei pea tulema kooli remonti vaatama vaid hoopis imetlema hingamist, mis siin hoone sees ja territooriumil toimub.

Et nostalgilise koolitunde tekitamiseks on mõnedel vaja kindlasti nn koduklassi, mitte klassikaaslasi, on nende endi probleem, sest seda olematute põrandate ja eluohtlike uste ning akendega rohe-hallisegust maja ei ole enam. Juba palju aastaid.

Nutulaul, et äkki see on kooli viimane juubel, jäägu kellelgi teisel nutta, mitte Tallinna Kunstigümnaasiumi perel. Muud polegi. Tänud, kallid vilistlased, et olemas olete ja meid mäletate ning toetate. Meie Teid mäletame ja toetame veel kaua kaua! Päikest ja tervist!