Rohud poodidesse! Inimene peab saama ise otsustada, kuidas end ravib
Laps on ka kuidagi imelik. Paraku pole tema omaette hoidmine tingitud minu valutavast hambast ja halvast tujust. Tal on nohu ja tundub, et vaikselt hakkab ka palavik tõusma. Keeran ravimite sahtli tagurpidi, varem seal ju ikka midagi esimeseks “kiirabiks” leidus.
Nüüd on aga paraku teised ajad ja lihtsalt igaks juhuks ei osta koju enam midagi. Rohtu ei ole, ei lapsele, ei mulle. Õnneks on pood veel lahti, saab mett ja piima ning küüslauku ka. Valutava hamba vastu pakub müüja aga vaid viina.
Pisut ülepaisutatud see näide muidugi on, samas juhtub ka hullemaid olukordi. Elades linnas, kus apteek on igas suuremas kaubanduskeskuses ja üks veel ka öö läbi avatud, sellele probleemile ei mõtle. Ja kui mõtled, siis ei mõista inimest, kes pärapõrgus elades koju ravimeid ei varu.
Viimane pole aga nii lihtne. Kes investeerib asjadesse, mis võib-olla juhtuvad, kui hetkel kõht koriseb ja leiba küsib? Tõsi, igal mõistlikul inimesel on ikka mõni valuvaigisti kodus. Paraku on see ikka nii, et kõige valulikumal hetkel on need otsas. Köha, nohu, kurguvalu - need on aga haigused, millele me enamasti ei mõtle ja ravimeid vajame siis, kui asi käest ära kipub minema.
Loomulikult on paljudel peredel issi ja auto, nii võtab siis perepea ette retke linna tableti järele. Aga kõigil nii hästi ei lähe. Maal on palju vanureid, kelle lähedased elavad kaugel ja teadagi, et vanainimesel pole tahtmist neid tüüdata. Ja alati on siin mõni üksikema, kelle jaoks haige laps tundideks üksi jätta on niigi juba karm, aga sõit linna ja tagasi maksab paraku rohkem, kui ravim ise.
Kui üksik inimene jääb raskemalt haigeks ja voodist ikka välja ei saa, siis on tal alati võimalus perearst koju kutsuda. Arst tuleb ja kirjutab välja hulga kangeid ravimeid. Loomulikult peaks neid manustama hakkama kohe, no vähemalt nii ruttu, kui võimalik. Tegelik elu näitab aga, et paljud teevad seda alles mõne päeva pärast või ei teegi. Miks? Sest tal pole ju jaksu linna ravimeid ostma sõita.
Digiretsept teeb küll tänapäeval asja lihtsamaks. Kui leiad muidugi kellegi, kel on aega sind aidata, siis ei pea viimane vähemalt mitu korda edasi tagasi sõitma retsepti järele ja siis ravimitega veelkord. Samas nägin oma silmaga alles hiljuti, kuidas perearst üritas memmekesele selgeks teha (väidetavalt kolmas kord) digiretsepti olemust. Aga memm lahkus ikka pisarsilmi. Küllap läks järgmisel päeval jälle retsepti küsima - ikka seda paberil olevat ja kui selle sai, siis sõitis hing paelaga kaelas, linna, päästvate ravimite järele.
Inimese olemus on juba selline, et oma hädadega ei taheta teisi kurnata. Valehäbi või mitte, asja lihtne lahendus oleks hoopis see, kui perearstil oleks luba ravimeid müüa. Olgu siis neid kõige esmaseid, antibiootikume, südamerohtusid, veresuhkru ravimeid. Ma ei teagi, milliseid veel, jäägu see asjatundjate otsustada. Vähemalt saaks voodihaige kohe ravi. Uskuge, kiirabil oleks ka kohe vähem tööd. Sest vaadates, kelle juurde sõidab kiirabi meie alevikus, on ilmselge, et vanuritele on juurdepääs meditsiinile raske - liigagi raske.
Selliseid olukordi nähes-kogedes, on väga raske mõista, miks ei võiks ravimid olla müügil perearsti keskuses. Miks ma ei võiks lihtsamaid ravimeid osta küla toidupoest? Mida hullu sellest ikka juhtuks? Väide, et keegi end rohtudega sellise võimaluse puhul ära mürgitaks, on lihtsalt jabur. Samamoodi mürgitavad ju apteegist ostetud ravimid ja jutt, nagu saaks me sealt rohuga kaasa rohkem infot, ei pea ka enamasti paika. Apteeker ei pilguta tegelikult silmagi, kui temalt korraliku koormatäie tablette ostad, vaid soovitab hoopis veel mõned lisaks.
Näiteks vitamiinid, mis konkreetselt minul tohutu allergia vallandavad. Tegelik info on aga alati ravimi karbikeses peidus. Seda on seal piisavalt, rohkem, kui ravimit ennast. Ju me selle pika jutu eest sellist hinda maksamegi.
Tõsi, postkontoris ravimite müük vähemalt meie alevikus ei toimiks. Asutus suletakse ju juba lõuna paiku, haigused hiilivad paraku ligi ikka õhtu saabudes. Nii olekski ideaalne variant toidupood. Piim ja köhasiirup ühe hoobiga. Ja ega poleks ka hullu, kui linna toidupoed mõne leti ravimitele loovutaks. Ehk ostaks isegi vahel, kui euroke rohkem rahakotis, mõne hädavajaliku rohu igaks juhuks koju. Eraldi apteeki minemisele jääb aga aeg raiskamata. Ja kõigi nende aevastajate, köhijatega koos ei peaks ka apteegis sabas seisma ja pisikuid vahetama.
Äri äriks, aga on elementaarsed asjad, mis riik peaks oma alamatele kättesaadvaks tegema. Võimalus haiglaravile on meil niigi juba hingehinnaga või paljude jaoks lausa olematu. Perearste jääb aina vähemaks. Vähemalt võiks olla siis elementaarne võimalus end ise ravida. Põhjendada aga võimaluse puudumist hoolimisega, on lihtsalt jabur ja silmakirjalik. Jätke ikka minu otsustada, kas ja kuidas ennast ravin.
