Olles osa oma elust elanud välismaal, oskan ehk paremini võrrelda lääne ühiskonda ja Eesti elu. Esimese asjana torkab mulle lääneriikide puhul silma sotsiaalhoolekanne. Eesti poliitikud peavad seda ülemääraseks luksuseks, millele tuleks kohe suured kärpekäärid sisse lüüa, sest ainult siis saavad nende sõnul suurtes võlgades riigid oma võlgu vähendada. Kuid olgu need riigid ükskõik kui suurte võlgadega, riigid hoolivad oma inimestest. Seetõttu pole ju ka imestada, et inimesed lahkuvad nendesse riikidesse, kus hoolitakse rohkem.

Kui britid on valinud enda kriisilahenduseks kärpimise (viimase kolme aasta jooksul langes Suurbritannia majandus kaks korda), siis USA kulutamise (peale finantskriisi kulutati triljoneid dollareid majanduse elavdamiseks ning USA majandus on nüüd stabiilses taastumises). Siin võiks ju võrdlusena öelda, et USA valis õige tee, kuna nende majandus taastub ja inimesed on palju õnnelikumad. Hiljuti kirjutas uudisteagentuur Reuters, et Inglismaalt lahkuvad paljud IT-talendid Ameerikasse. Kuidas on lood aga Eestiga?

Pärast suurt majanduslangust on üha rohkem inimesi Eestist välismaale ära minemas ja ei hoia neid siin need ilusad statistilised numbrid ega majanduskasv.

Kas me võime tänases Eestis öelda, et siin on kõigil võrdselt hea elada? Või on siin ainult hea ettevõtjatel ja rikastel? Kui vaadata kääre näiteks miinimumpalga ja Eesti tippjuhtide vahel, siis näib, et on olemas kaks Eestit – üks on vaene Eesti ja teine on see Eesti, kus rikkad lähevad aina rikkamaks.

Muuta tuleks seda, kuidas rikkust ümber jaotatakse ja seda nii, et võimalikult paljud inimesed saaksid sellest kasu. Skeemitamised on paraku meie äri- ja poliitmaastikul üpriski tavalised.

Rikkust luuakse ja jagatakse väikese seltskonna poolt, ülejäänud vaadaku, kuidas ise hakkama saavad.