Riina Roolaid: Ajudeta emadest ja ajateenijaist
Eelnõu sätestab, et akadeemilisel puhkusel viibides ei osale üliõpilane õppetöös. Õppetöös mitteosalemine tähendab, et üliõpilane ei osale aktiivses õppetegevuses ega soorita eksameid ja arvestusi. Põhjenduseks tuuakse analoog tööga: töölt võetakse puhkus puhkamiseks, "alusena töö tegemisest keeldumiseks".
Ent akadeemilisel puhkusel olijate mittelubamine eksamitele on sisuliselt põhjendamatu vähemalt kahel juhul: kui akadeemiline puhkus võetakse
1) ajateenistuses viibimise tõttu või
2) lapsehoolduspuhkusena.
Seaduseelnõu senisel kujul vastuvõtmisega kaasneb järgnev olukord. Noor mees on astunud ülikooli, jõuab seal edasi ning kutsutakse oma riiki teenima. Üliõpilane on piisavalt andekas ja motiveeritud, et sooritada eksamid ka ajateenistuse kõrvalt ning jõuab selles osas ka õppejõududega kokkuleppele. Aitäh, et teenid oma riiki: Sinu õpingute lõpetamine lükkus just aasta võrra edasi, kuna seadus eeldab, et Sinu andekus on inimlikult võimatu.
Samamoodi välistatakse ajude olemasolu ka noorte õppivate emade puhul.
Kolmas põhjus, miks akadeemilist puhkust võetakse, on tervislik. Selles osas on paljudes ülikoolides juba kasutusel praktika, et enne tuleb end terveks ravida ja alles siis naasta õpingutele. Siin ei ole seadusepunkti rakendamises küsimusi.
Küll aga on probleem omal soovil võetud akadeemilise puhkusega. Vastupidiselt ametnike väljaütlemistele ei tehta seda sugugi alati õpingute venitamiseks, vaid enamasti toimetuleku pärast. Kuna õppetoetusest ei ela ära ka kõige korralikum üliõpilane, on enamik meist sunnitud kooli kõrvalt töötama.
Mõni õnnelik saab osaajaga tööd; kes aga täiskoormusega tööle asub, peab võtma akadeemilise, et tulla majanduslikult toime, püsida ülikoolis kirjas ning panna raha kõrvale, et ka õpingute jätkamisel saaks makarone osta. Kui eeldada, et üliõpilast peab üleval tema perekond, siis aitame kaasa haridusliku kihistumise lisandumisele olemasolevale majanduslikule kihistumisele.
Üliõpilase sotsiaalne olukord sunnib akadeemilist võtma
Eelmise aasta 11. novembri Postimehes kirjutab minister Aaviksoo: "Vajaduspõhine toetussüsteem, mis eeldatavasti peaks kahekordistama praegust riigi toetust üliõpilastele, on üks kõrgharidusreformi eeldusi." Eelduse puudumine on aga tõke. Kuniks vajaduspõhine toetussüsteem ei rakendu, ei ole omal soovil akadeemilise puhkuse võtnud üliõpilaste eksamitele mittelubamine põhjendatud. Saan ise õppeedukuse põhjal põhitoetust: 55 eurot kuus. Kinnitan: sellest ei ela ära Tallinnas ega Tartus.
Paljudel erialadel (muusika, näitekunst, kehakultuur, kujutav kunst jm) on selge, et akadeemiline puhkus ei tähenda puhkust erialast. Üliõpilane harjutab, treenib ja tegeleb oma erialaga edasi ka akadeemilisel puhkusel, sest vastasel juhul kaotab ta senise vormi ning peab seda ülikooli naastes taastama hakkama. Keelata talle ülikooli poolt võimalusi (loome)tegevuseks, ka eksamite näol, töötab vastu üliõpilase arenemisele professionaaliks, kes harjunud lava- või võistlussituatsioonis olema.
30 EAP-d semestris versus 54 EAP-d aastas
Järgmine punkt eelnõus, mis paksu verd tekitab, on 30 EAP täitmise nõue semestris. Seni loeti täiskoormusel õppijaks tudengit, kes täitis 75% õppekava mahust. Uue seaduseelnõuga tahetakse täitmata jäänud ainepunkte kinni maksma panna kõik tudengid, kes pole täitnud 30 euroainepunkti semestris.
Ma ei arva, et täiskoormuse mittetäitmine, ehk õppevõlgnevused kuni 25% ulatuses, võiks olla norm. Puhvertsoon võib olla väiksem, näiteks 10-15% (see nõuaks tudengilt vastavalt 54 või 51 EAP täitmist aastas). Miks puhvertsooni vaja on? Sellepärast, et eksam võib sooritamata jääda mitte ainult tudengi laiskuse, vaid ka õppejõu haigestumise või force majeur’i (kasvõi lumetorm) või infosüsteemi tõrke tõttu. Kui sellistel puhkudel tudengilt õppekulude hüvitamist nõuda, on tulemuseks amerikaniseerumine: tudeng nõuab õppejõult või infojuhilt kohtu kaudu hüvitist talt endalt väljanõutud õppekulude tasu eest.
Eelnõu järgi arvestataks EAP-de nõuet semestri lõikes. Ent ained ei jagune võrdselt 30 EAP kaupa semestritesse. Ka valdkonniti on nende jaotus erinev. Näiteks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias on interpreteerivate erialade tudengitel tüüpiliselt sügissemestril rohkem EAPsid planeeritud kui kevadel - selline on õppekava ülesehitus. Tartu Ülikoolis geograafiat õppides võib juhtuda täpselt vastupidi. Seda muuta oleks vägivaldne ning töötaks vastu nii üliõpilasele kui õppejõule. Seda järgnevatel põhjustel: paljude ainete võtmiseks on vajalikud eeldusained, mis tuleb enne läbida. Kunstierialadel vajab üliõpilane bakalaureusekontserdi/-töö/-etenduse ettevalmistamiseks (enamasti kevadsemestril) maksimaalselt harjutamisaega. Mõni õppejõud on oma aja jaganud nii, et viibibki ainult mõned kuud aastas Eestis (enamasti on need väga väärtusliku laialdase kogemusega õppejõud, kes hõivatud ka mujal maailmas).
Kui sellele kõigele vaatamata nõuda ainete jagamist 30 EAP kaupa semestritesse, jääks löögi alla esimesena õppeosakond, kes taas kord peaks end pühendama õppekavade ümbertegemisele – lihtsalt selleks, et igas semestris igal õppekaval oleks ette nähtud ümmarguse 30 EAP mahus õpe.
Kitsaskohtade põhjused
Kõik tudengid ei ole laisad. Paljud on majanduslikes raskustes ja teevad kooli kõrvalt tööd (hetkel töötab õpingute kõrvalt 66% Eesti tudengkonnast). Ka nende hulgas on nominaalajaga lõpetajaid.
Nominaalajaga mittelõpetavate tudengite arvu üheks tähtsamaks põhjuseks on erialavahetajad ja õpingute katkestajad – nende tendentside põhjus ei peitu ka ainult laiskuses, vaid keskastme edasisidestuses kõrgkooliõppesse. Nendele teemadele on rohkem tähelepanu vaja, seniks aga võiks tegeleda kõigile andekatele ja motiveeritutele (ka akadeemilisel puhkusel viibijad) õppimisvõimaluse tagamisega.
(Autor on EMTA Üliõpilasesinduse esinaine)
