Riigikogu valimiste protseduurist on siiani halb maik suus
Juba on toimunud eel- je elektroonilised valimised ning sajad tuhanded kodanikud tõttavad valimisjaoskondadesse, et valida endale meelepärane valitsus. Seda arvas vähemalt enamus nii eel-, elektroonilistel-, kui ka valimspäevadel jaoskondades valimas käinud kodanikest. Kuid mis toimus nendel valimstel tegelikult?
Tõde, milleni mõtlevad ja analüüsivõimelised inimesed valimiste käigus jälile jõudsid, tundub aga enamuse rahva teadvusesse jõudmiseks ehk liigagi karmi tegelikkusena ja seetõttu keeldutakse seda kõike endale teadvustamast.
Seda, kuidas suurerakonnad aastakümneid rahva vaikival nõusolekul omale riigieelarvest kühveldatud pea saja miljoni krooni eest valimistel väikeerakondade ees suure edumaa ostavad ning kuidas need ka Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus oleva riigikogu valimiste seadusega endale valimistel paremaid positsioone on kindlustatud, ma hetkel ei käsitle. Ka seda, mis toimus enne valimisi k.a 25. jaanuaril erakondade valimisjärjestuse loosimisel, ma siin teist korda eraldi välja tooma ei hakka, sest sellest olen juba kirjutanud, kuid ma pean oma kohuseks rahvale kirjutada sellest, mida ilmselt suurem osa rahvast kindlasti nende valimistega seoses aimatagi ei oska.
Kui ma pärast riigikogu valimisi VVK (vabariigi valimiskomisjon) poole pöördusin ja sealt minule valimistel antud elektrooniliste häälte koguse ja iga minu poolt antud hääle täpse kellaaja ning kuupäeva väljastust palusin, sain ma valimiste osakonna spetsialist Arne Koitmäe käest järgneva vastuse: "...kuna e-hääled on anonüümsed, s.t enne e-häälte lugemist eraldatakse isikuandmed häältest, ei ole võimalik kindlaks teha, mis kell ja millisel päeval Teie poolt hääli anti”.
Oma vastuses andis Arne Koitmäe seega ju selget teada, et elektroonilised valimistulemused pole täies ulatuses vaadeldavad! Kui ma sinna kirjutades uuesti küsisin, kuidas saab siis e-valimiste puhul kindel olla, et minu poolt antud hääl üldse arvesse läks ja kuidas saab sel viisil väita, et e-valimiste puhul on võimalt vaadelda valija poolt antud hääle teekonda, selle andmise hetkest, kuni selle laekumiseni tema poolt valitud saadikukandidaadi kontole, ehk pidada neid üdini turvalisteks, vastas A. Koitmäe järgmist: "Hääletamise salajasuse põhimõttest tulenevalt ei ole võimalik jälgida ega kontrollida, kes kelle poolt hääletas. See käib nii elektroonilise kui pabersedeliga hääletamise kohta. Nii e-hääled, kui kastis olevad pabersedelid on anonüümsed, s.t nende lugemisel puudub nende juures info, kes selle e-hääle või pabersedeliga hääle on andnud. Valija saab kontrollida hääletamisest osavõttu, s.t kas tema elektroonilise hääletamise kohta on elukohajärgse valimisjaoskonna valijate nimekirja tehtud vastav märge".
Tõsi ta on, et valija sai seda viimase väite põhjal öeldut ka kontrollida, kuid kas sellest ikka piisab veendumaks, et valija poolt antud kellaajal antud hääl üldse tema kandidaadini jõudis? Seda protseduuri, kus kandidaadini jõudnud hääle kellaaeg ja ringkond, kust see hääl anti nähtavad oleksid, pole sugugi keeruline teha ja see poleks ju ka vastuolus isikuandmete kaitse seadusega, kuid seda millegipärst ei tehta!
Kui ma siis veelkord VVK-le kirja saatsin ning väitsin, et kui pole võimalik tuvastada, kas paljude kindlate inimeste poolt antud hääled x kuupäevadel ja y kellaaegadel, ka tegelikkuses mingi kandidaadi häältele lisandusid, ei saa me ju rääkida elektrooniliste valimiste turvalisusest ja vaadeldavusest ning ma palusin neil teha kõik nendest olenev, et minu väited saaksid ümber lükatud, kuid Koitmäe vastas mulle, et nagu mulle eelmises kahes kirjas selgitati, minu poolt küsitud andmeid olemas ei ole ning valija hääletamise fakti ja seda, et samal ajal lisandus valija e-hääl kindlale kandidaadile ei ole võimalik ega saagi olla võimalik kokku viia.
Lähtudes oma põhitõest, et ausad asjad on oma olemuselt ääretult lihtsad ja läbipaistvad, ei saanud ma elektrooniliste valimistulemuste õigsuses selliste vastuste põhjal ilmselgelt ju veenduda ja õnneks polnud ma ainuke. Minu vestlused paljude IT-spetsialistidega vaid kinnitasid minu kahtlusi ja seda, et ma polnud sugugi mitte ainus kahtleja, tõestas ka üks noormees kes VVK-le ka vastavasisulise kaebuse esitas.
Paavo Pihelgas, kes enda väitel pole isegi mitte IT-spets, suutis tõestada just seda, mille puudumist ka mina valimiskomisjonile ette heitsin ehk et teatud blokeeringuid kasutades on võimalik minu hääle teekonda just minu poolt valitud kandidaadini jõudmiseks takistada. Ei valimiskomisjon ega ka iga riigi õigluse verstapost – riigikohus, selles läbipaistmatuses mingit pettuseohtu aga näha ei soovinudki.
Kui võtta arvesse neid argumente ebaõiglaste valimisrahade jaotuse, suurparteide suunas kreeni oleva valimisseaduse, erakondade valimsjärjestuse "äraloosimise", elektrooniliste häälte jälgimissüsteemi võimatuse ja viimaste lihtsa blokeerimisvõimaluse, hakkab mõtlev inimene ehk juba arugi saama, et midagi on siinsetes valimistes väga mäda, kuid see polegi ju veel kõik.
Kuna ma registreerusin enne valimisi elektrooniliste valimiste vaatlejaks, sain pärast valimisi VVK-lt kirja, milles teavitati vaatlejad, et neil on hea meel kõigile vaatlejatele teada anda, et elektrooniliste valimistulemuste andmekandjate hävitamine saab toimuma 11. aprillil. Mulle oli siis ja jääb ka edaspidi arusaamatuks, miks nende elektrooniliste andmete hävitamist sellise heameelega läbi viiakse, miks massikommunikatsiooni kanalid seda toimingut kuidagi kajastada ei tahtnud ning milleks üldse oli vaja hävitada andmeid, mida meie tulevased põlved ju ajaloona käsitleda saavad ning mida selle hävitamisprotseduuriga siis ikkagi varjata püütakse?
Pöördusin reedel 8. märtsil, ehk 3 päeva enne valimistulemuste hävitamist VVK poole sooviga peatada elektrooniliste valimistulemuste hävitamine, kuni nendele tegeliku ekspertiisi tegemiseni sõltumatu rahvusvahelise IT-komisjoni poolt. Sama arusaamatuse ja üleskutsega ühinesid veel kaks erakonda ja üksikkandidaati. Saanud kõigi eelpoolmainitute kirjaliku kinnituse, edastasin ma esmaspäeval, 11, aprillil uuesti sama soovi, koos kõiki avaldajate nimedega VVK-le.
Kui Vabariigi valimiskjomisjon otsustas hävitama hakata elekrtoonilisi valimistulemusi, olid nad tegelikult juba mõnda päeva teadlikud, et kaks riigikogu valimistel kandideerinud erakonda ja 14 üksikkandidaati, palusid peatada elektrooniliste valimistulemuste hävitamise vähemalt üheks aastaks, et läbi viia valimisprogrammi ja serveri põhjalik ekpertiis või arhiveerida need sootuks tulevastele põlvedele riigiarhiivis, et ajaloo huvides saaks hiljem tuvastada, kui aususad siis ikkagi olid need maailma ainsad ja esimesed riigikogu valimised.
Paraku see avaldus VVK-le aga mitte midagi ei tähenanudki, kuigi tegelikult oli kahel riigikogu valimistel osalenud erakonnal ja 14 üksikkandidaadil soov elektrooniliste valimistulemuste ja valimistel kasutatud programmilise poole võltsimiskindluse tuvastamiseks läbi viia ekspertiis rahvusvahelistest ekspertidest koosnevate spetsialisteide poolt.
Kuid olukorras, kus elektroonilistele valimistulemustele oli antud riigikohtu poolt õiguslik hinnang, mis tunnistas elektroonilised valimistulemused õiglasteks, ei saanud riiklik nukuvalitsus ju tegelikkuses riskida sellega, et nende elektrooniline valimispettus tuvastataks isikute poolt, kes pole siia mitte OSCE poolt lihtsalt haigutajatena vaatlema saadetud ega allu ka Euroopa ega ka USA valitsustele, vaid ka tõsimeeli midagi uurima kavatsevad hakata ning vältimaks olukorda, kus pettust tuvastades tõmmataks vesi peale ka juba olematuks muutunud Eesti riigi õigluse varstapostiks peetava riigikohtu "õiglasele kohtulahendile" ja pöörataks sellega pea peale kogu Eesti riikliku õigussüsteem, polnud VVK-l kahjuks enam ju muud võimalust, kui paaniliselt kõik jäljed toimunud valimispettusest lihtsalt ära hävitada.
Mis siinjuures aga veelgi enam muret tegi, oli see, et ei ETV, kuhu ma koguni kolm kirja saatsin, Kanal 2 ega ka TV3 ei suvatsenud valimistulemuste säärase kiirustava hävitamise juurde uurimagi tulla - miks paljude kandidaatide palvele vaatamata, tulemuste hävitamine peatada ja võimaliku ekspertiisiga seejuures e-valimistelt kõiksugused kahtlused kõrvaldada ning riigi õigussüteemi vundamenti seega kogu maailma silmis tugevdada, need telekanald paraku üldse mitte mingisugust huvigi ei tundnud? Küll aga saabus just säärase küsimusega kohale ilmselt ainus valitsuse poolt suukorvistamata kanal - Tallinna TV.
Seda, et valimistulemuste hävitamine sedausesse on raamitud, selgitati enne elektrooniliste valimistulemuste hävitamise algust ka Tallinna TV-le, kuid seda, et kahe erakonna ja 14 üksikkandidaadi poolt taotlus elektrooniliste valimistulemuste hävitamise edasilükkamisest üldsegi esitati, Heiki Sibul enne valimistulemuste hävitamise algust kohalviibinud valimiskomisjoni liikmetele ja vaatlejatele mainida ei suvatsenudki.
Ja just hetk pärast seda, kui silmnähtavalt ärritunud ja närveeriv VVK esimees Sibul oli andnud korralduse elektrooniliste valimistulemuste hävitamise alustamiseks, pidin ma sellesse protsessi sekkuma ja esitama VVK-le küsimuse, miks üldse VVK ja vaatlejate juuresolekul ei hakatud arutamagi seda, kas rahuldada neile saabunud taotlus elektrooniliste valimistulemuste hävitamise peatamisega või mitte. Seda millegipärast lihtsalt ei peetudki vajalikuks arutadagi!
Protsess, mille jooksul hävitati elektroonilisi valimistulemusi sisaldavad kõvakettad ja CD plaadid, algas Sibulale närviliselt, kuid selle lõppedes langes Sibulal justkui kivi südamelt. Mees lõi särama, patsutas protsessi peategelast Tarvi Martensit õlale ja tema suule ilmus naeratus.
Kõik, mille abil sai midagigi tõestada, sai hävitatud ja seega ei saa mitte keegi enam mitte kunagi süüdistada nendel valimistel tehtud võltsingutest. Nii nad arvasid, kuid mõtlevad ja analüüsivõimelised inimesed saavad aru, et liigagi palju oli kogu selle valimisralli käigus seda, mis päevavalgust ei kannata, kuid liigagi oskamatult suudeti seda analüüsivõimeliste ja loogilist mõtlemist omavate inimeste eest varjata.
