Reklaamivabad bussid? Reklaamivaba linn!
Ma ei tahaks kosta utoopiliselt mõtleva inimesena, aga kellele tegelikult neid reklaame linnas tarvis läheb? Uute toodete reklaamimiseks? Minu silmis on reklaamid täiesti väärtusetud värviplärakad, mis rikuvad linna üldvaadet.
Kuidas aitab mind silt, et kahe kilomeetri pärast on vasakut kätt Selver? Kindlasti on ka lähemal viis poodi, kust ma vajalikud asjad ostetud saan, ja kui ma Selverini kunagi jõudma peaks, siis näeksin ma ju isegi, et ta seal on. Ma ei näe mõtet kümnete ruutmeetrite suurustel siltidel, et banaanid maksavad Maximas 99 senti kilogramm ja Vero Modas on allahindlus kuni 70%, kui lõplik sääst riidetüki pealt ikka kümmet eurot ei ületa.
Kuidas aitavad säärased sildid need tellinud firmasid? Minu naiivne arvamus oleks, et ei aitagi, aga ehk kuskil maal elavad ka inimesed, kes ostavad banaane selle järgi, milline pood kõige suurema sildi kesklinna üles upitab. Ilmselt valivad ka kõige kaunimate näojoontega poliitikuid ja hääletavad laulusaates lühikeste kleitide poolt. Mina igatahes ei tee ühtegi neist.
Maaomanikud? Minu kodulinna Tartu suurim reklaamitahvel asub mu arusaama järgi Tasku kaubanduskeskuse esiküljel. Kas vaestel Tasku püstitajatel ja omanikel on tõesti nii väike käive kõikidest üüripindadest, et nad ilma reklaamitahvlist saadava tuluta toime ei tule? Samuti tohutu Tartu Kaubamaja küljes rippuv plakat Riia maantee poolsel küljel. Teatatakse väikese kartulipõllu suuruses formaadis, et kevadkollektsioon on saabunud! Oleks vähemalt hind juures, siis teaks, et ei tasu uudistama minnagi.
Kes siiani arvas, et ma räägin sama utoopilist juttu, kui ehtsa ja õndsa kommunismi püstitamine, siis teate mis? Erinevalt kommunismist on seda tehtud. Lõuna-Ameerika suurimas linnas São Paulos keelati 2007. aastal avalik reklaamimine. São Paulo on maailmas rahvaarvult 9. kohal ning kõik maaomanikud, firmad, ettevõtjad, naisi peksnud mehed ja muud loomad peavad seal hakkama saama ilma reklaami näitamata ja ilma vaatamata. Ja elu ei ole seisma jäänud.
2007. aasta lõpus võeti maha ligikaudu 15 000 reklaamitahvilt ja reklaamindus selle kogukonna jaoks lõppes. Äride prioriteedid liikusid, keskendutakse rohkem reklaamimisele internetis. Suurt rolli mängib ka suuline pärimus - rahvas jagab oma kogemusi ja parimad pakkumised ei jää tähelepanuta. Ega tarbimine ju reklaamide maha võtmisest ei vähene, inimestel on vajadused sellegipoolest.
