Reet Kudu: Šveits ei asu teisel planeedil!
Šveitsi Konföderatsioon on pikki sajandeid vastu pidanud äärmiselt vaenulike impeeriumide vahel, kusjuures nii Hitleri Saksamaa kui ka Mussolini Itaalia olid märksa verejanulisemad kui praegune Venemaa, kus püütakse pärast NSV Liidu lagunemist täpselt samuti ellu jääda nagu ka ülejäänud liiduvabariikides. Venemaal pole sõjaväebaase kogu maailmas, vaid on kaelas tohutud majanduslikud probleemid.
Mõned meie iseteadlikud ajakirjanikud usuvad küll täpselt teadvat, mida Putin mõtleb. Mina isiklikult ei tea, mida mõtleb Putin, aga ma tean, kui keeruliseks on tehtud meie venekeelse vähemuse argielu hallide passidega. Seda on võimalik näha ja tunda Lasnamäel, iga päev.
Šveitsis on riigikeeleks teatavasti isegi romaani keel, mida kõneleb vaid käputäis elanikke. Itaalia keelt räägib ka ainult umbes 7%, prantsuse keelt 20% ja lõviosa on saksakeelsed. Aga kui teistest jõukam saksakeelne Šveits oleks hakanud oma keelt ja kombeid riigi itaalia- ja prantsuskeelsetele osadele peale suruma, siis oleks sealgi varsti vaja olnud NATO baase ja hävituslennukeid.
Jah, asi on loomulikult ajaloos, aga miks peame me kogu aeg sõitma samasse kraavi? Sel ajal, kui Eesti Vabariigis möllasid vapsid ja isake Päts, oli šveitslastel ammu demokraatia ja rahvahääletused. Eestlased sõdisid nii Hitleri kui ka Stalini armees, aga šveitslased suutsid suurtest ilmasõdadest hoidudes nutikalt rikastuda, omandades lausa juudipäästjate oreooli. Eestis on paraku põhjust häbeneda nii Klooga veretööd kui ka hitlerlaste uhkeid raporteid, et meie kandis olevat kõik judenfrei.
Šveitslased pole seejuures sugugi vähem patriootlikud kui teised riigid ümberringi, ja on tõsi, et seal on vastsel uustulnukal kodakondsust saada väga keeruline, aga mitte neil, kes on riigis pool sajandit elanud ja tööd rabanud, nagu seda on teinud venekeelne vähemus Nõukogude Eestis!
Jah, ma kinnitan ikka uuesti, et minu arvates polnud kõige arukam ja õilsam tegu, et eestlastest kollaborandid ja kultuuritegelased, kes ise kogu elu nautisid NSVL-i okupatsiooni eeliseid ja said isegi iseseisvuse kätte suuresti tänu Jeltsini heatahtlikule ukaasile, jätsid riigikoguks ümber nimetatud ülemnõukogus parteitu vene tööinimese virelema ilma kodakondsuseta.
Kui meil suhtuti okupatsiooni ajal ümber asunud vähemusrahvasse täie rangusega, siis oleks pidanud riigikogu – võrdsust silmas pidades – sama tegema ka eestlastest kollaborantidega. Seda loomulikult ei tehtud, sest paljud eestlastest sovjetikollaborandid jäid ise võimule, ega hakanud endal pead kiilaks ajama, nagu tehti okupatsioonivalitsusega Pariisis pärast Teist ilmasõda.
Järelikult oleks ammu aeg suhtuda leebemalt ka võõrvähemusse, eriti noortel poliitikutel, sest ebavõrdne ja sageli lausa valelik suhtumine okupatsiooni ajal toimunusse hävitab edasi nii meie riiki kui ka moraali. Pealegi on hädaolukorras vastu võetud seadusi (eks niisugune oli ka meie murranguaeg) demokraatlikes riikides igal ajal muudetud ja ajakohastatud, et elu muutuks inimlikumaks – need pole kunagi olnud igavesed dogmad nagu Lenini õpetus!
Eestlastest kollaborantide stagnaaegne mõtteviis pole meil kahjuks tänaseni lasknud luua šveitsi-taolist riiki. Minu arvamusi venekeelses Delfis kritiseeriv ekskommar Rein Ruutsoo kaitses näiteks 1978. aastal väitekirja teemal "Elufilosoofia kodanlikus Eestis" ja tol ajal oli võimalik kommunistlikku väitekirja kaitsta ainult nii, et "kodanlik elufilosoofia" oli sama vale kui praegu meie "venemeelsete elufilosoofia".
Aga ekskommunist Ruutsoo ei lõpeta ikka veel pühas vihas parteitute "venemeelsete" ründamist, olgu nad ükskõik missugusest rahvusest, kusjuures "venemeelsus" on muutunud praegu meie meedias juba samasuguseks sõnakõlksuks nagu stagnaajal hüüdlause "roiskuvast ja mädanevast imperialismist".
Mina pole, muide, eales kuulunud NSV Liidu totalitaarsesse võimuparteisse nagu professor Ruutsoo. Ma pole ka kunagi olnud võimuklikis, ega ole viibinud isiklikult ülemnõukogus ega riigikogus nende otsuste tegemise juures, mis on meie praeguse elu kujundanud kahjuks just niisuguseks, et kogu meedia on täis häirekisa kaitsevõime suurendamise vajalikkusest, kuigi oleme ammu Euoopa Liidus ja NATO-s.
Hävituslennuk seostub ju igal juhul sõja, mitte rahuliku argipäevaga. Riigis, kus loodetakse NATO baasidele ja hävituslennukeile, valmistutakse seega pigem üldrahvalikuks õnnetuseks, mitte õnneks. Eestis algas õnnetuse vormimine sellest hetkest, kui peaaegu kolmandik kohalikest elanikest lükati riigist eemale, kuigi nad jäid endiselt meie kaasmaalasteks, ja jätkus sellega, et paljudelt võeti taas poolvägisi ära nende kodud, nagu küüditamise ajalgi, et anda need tagasi jõukatele välismaalastele.
Need kaks vihavaenu õhutavat otsust, mis pole kuidagi tõelise ligimesearmastusega seostatavad, süstisid mitte üksnes vähemusse vaid ka põlisrahvasse rohkesti "separatismivaimu". Mitte ükski demokraatlik riik pole kehtestanud Eestile ega Lätile tuhandete hallipassiliste pärast sanktsioone. Ei nõudnud hallipassilistele võrdseid inimõigusi ka Barack Obama oma õilsas Tallinna kõnes, kus ta pooldas inimväärikuse austamist ja väitis, et kõik inimesed on sündides võrdsed.
Kuidas pidigi USA president teadma, et pärast taasiseseisvumist oli eestlastest sovjetinomenklatuur kõigist teistest endiselt palju võrdsem, aga Eestis sündinud võõrkeelsed inimmutrikesed võisid võrdsetest õigustest üksnes unistada nagu mustanahalised enne Martin Luther Kingi. Nojah, hävituslennuki pommist me vähemalt sureme kõik võrdselt, täis Obama lubatud eneseväärikust – olgu tegemist eestlase, venelase, ukrainlase või ameeriklasega.
Meie eestlust ülistavas riigis esinesid mõlemad presidendid Tallinnas inglise keeles, mitte eesti keeles nagu Soome president Tartu ülikoolis pool sajandit tagasi. Kaks Ameerikas kasvanud ja koolitatud sarmikat meest panid Kadrioru uste taga paika meie kõigi elu. Elu, mis on neile sama võõras ja tundmatu nagu kirillitsa või stagnaaegne viinerijärjekord! Ometi usuvad need võõramaaalsed raudkindlalt teadvat, kes peavad olema meie sõbrad ja kes vaenlased, kellele võime külla minna ja kellele mitte, kusjuures kogu maailmas ainulaadsete hallide passide olemasolu vaikiti nende ingliskeelsetes ilukõnedes sama kindlalt maha nagu kord kollane täheke juudi rinnal.
Eesti Vabariigi vaikiv kodanik pakib aga taas kohvreid, et teha ruumi võõrvägede soldatitele, briti poissmeestele ja prantsuse peoloomadele, jättes nende nautida õilsates kõnedes ülistatud: "Welcome to Estonia!" Barack Obama on käinud, nüüd jääb veel oodata vaid Martin Luther Kingi, sest praeguse riikliku infosõja ja võõrkaitsele raisatud tohutu rahaga saavutame vaid selle, et Šveitsi edu jääb meile veel kauaks samasuguseks unelmaks nagu elu Marsil, Veenusel või Kuul.
