Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Rea Raus: majanduse renessanss - jätkusuutlikkuse väärtuste tagasitulek igapäevaellu


Rea Raus: majanduse renessanss - jätkusuutlikkuse väärtuste tagasitulek igapäevaellu
Rea Raus, Tampere Ülikooli doktorant, Statera Uurimis- ja PraktikakeskusFoto: Ingrid Peek, Raadio 2

"Majanduskasvu tagamine - õigemini selle poole pidev püüdlemine - ebaeetiliste vahendite ning ebarahuldava tulemusega ei ole enam lahendus. Ehk vajame hoopis majanduse renessansi, mis ei lammutaks ega lõhuks vaid viiks meid samm-sammult tasakaalus maailma poole?" arutleb haridusteadlane Rea Raus, kes räägib jätkusuutliku elu võimalikkusest planeedil Maa nii allolevas põhjalikus kirjutises kui ka saates "Hallo, Kosmos!" - esimest osa harivast arutelust kuuleb täna, neljapäeva õhtul kell 20 ja teist pühapäeval kell 14 Raadio 2s.

Tänapäeval räägime üha enam globaalsest jätkusuutmatusest, meie ühiskondi raputavad üks majanduskriis teise järel, millele sekundeerivad suuremad sotsiaalpoliitilised ja ökoloogilised kriisid. Kultuuri- ja moraalikriisist rääkimata.

Majanduses toimivate põhimõtete eemaldumine (eemaldamine) ökoloogilistest printsiipidest, õiglust ning tasakaalu suurendavatest printsiipidest on kujundamas sellest valdkonnast ühte kõige suuremat probleemide allikat. Majandus on viimase sajandi jooksul kasvanud kümneid kordi, samas on selle tulemusena meie elukeskkond hävinemise piiril. Seesama elukeskkond, kus ka "majandamine" toimub. Majanduskasvu tagamine - õigemini selle poole pidev püüdlemine - ebaeetiliste vahendite ning ebarahuldava tulemusega ei ole enam lahendus.

Seotud lood:

Milline võiks olla uus, 21. sajandile vajalik ja kohane majandus, mis panustaks keskkonna ning inimeste ekspluateerimise ja ressursside raiskamise asemel vaesuse vähendamisesse, ökosüsteemide taastamisse, inimeste tõelise potensiaali avamisse? Kuidas luua midagi, mida me kriitiliselt vajame, kuid millele ühest lahendust leida tundub võimatu? Revolutsioonidest ja reformidest ei piisa, need on sageli vägivaldsed ja kunstlikud, otsesel või kaudsel viisil, ning ei too soovitud tagajärgi. Ainult nö kosmeetiliste muudatuste tegemine või meetodite vahetus teenib pigem ajatäitmise huve ning võib probleeme hoopis süvendada nende lahendamise asemel. Ehk vajame hoopis majanduse renessansi, mis ei lammutaks ega lõhuks vaid viiks meid samm-sammult tasakaalus maailma poole?

Majanduse puhul tuleks sel juhul vaadata toidu, energia ja raha kui kolme fundamentaalse komponendi ümbermõtestamist juurtasandil ning eelkõige jätkusuutlikkuse väärtuste valguses. Terviksüsteemne käsitus toidutootmise, energiatootmise ning rahasüsteemide ümberkujundamisel on kriitiliselt oluline ning sellega tegelevad mitmed juhtivad mõtlejad, teadlased, poliitikud nüüd juba igal pool maailmas.

Globaalsetest probleemidest on väga palju räägitud, ilmselt ei leidu palju inimesi, kes nendest teadlikud poleks. Lahenduste otsimine algab sealt, kus me mõistame, et meie bioloogilisi vajadusi on võimalik rahuldada ka nii, et meie hingelis-vaimsed vajadused on rahuldatud. Meie unistus heast ja õnnelikust elust vajab ümberdefineerimist igal tasandil, sest just siin peituvad olulised küsimused, mida majandusvaldkonnas on liiga kaua ignoreeritud.

Väärtused ja nende ümbermõtestamine

Peame hakkama ka majanduses tegema õiged ja häid asju õigete ja heade meetoditega, ehk väärtused majanduses tuleb ümber mõtestada. Mis on hea ja õige - kas majanduskasv kõikide vahenditega? Kas majanduslik edukus, kasum tohib domineerida kvaliteedi, tervise, keskkonna, heaolu üle, nagu sageli juhtub? Ilmselt vastaksid kõik mõtlevad inimesed siin eitavalt. Miks me seni veel vanades mõttemustrites kinni oleme, on ilmselt asjaolu, et me ei oska leida muid lahendusi või oleme harjunud raha/kasumi domineerimisega kõigi muude väärtuste üle. Ometi on maailmas tõusutrendis tarbijate eelistused ökotoodete osas ja laienevad ühisrahastusinitsiatiividki näitavad, et majandusmaailm on kiiresti muutumas.

Loe veel

Me oleme valmis - milleks? Julgen väita, et väärtuspõhiseks ning tervikssüsteemseks tegutsemiseks. Samas on ka kurjategijal väärtused, nagu ütleb Ülo Vooglaid, ehk peame mõtestama millised väärtused majanduses - senise majanduskasvumantra asemel - peaksid domineerima hakkama. Mitmekesisus, detsentraliseerimine, hoolivus on kindlasti kolm esimest mida tuleks välja tuua. Elutarkuse, hea teaduse, moraalse tehnoloogia mõisted tuleks tuua igapäevakäibesse tagasi ja majanduse käes on siin, lisaks haridusvaldkonnale, ka oluline võti. Majandus nimelt ei ole ainult raha ja majandamise küsimus nagu me tavapäraselt mõistame. Majandus puudutab kõiki ühiskonna mehhanisme ja struktuure, see on seotud meie igapäevaelu materiaalsete vajadustega, poliitikatega ning suunanäitajatega, aga ka meie mõtete, soovide ja lootustega, meie enesearenduse ning potensiaali realiseerimisega. Seetõttu pole võimalik korraldada revolutsiooni majanduses, alustades nii-öelda puhtalt lehelt ja nullist, vaid renessanss majanduses tähendab samm-sammul, igal tasandil ning vormis jätkusuutlikkuse väärtuste tagasitoomist majandustegevusse.

Mõelda tasub sellele, et kõik, mis võiks minna müügiks, ei pruugi olla automaatselt hea. Odav on pigem ohtlik - indikaator sellest, et midagi on toodetud kellegi või millegi arvel. Toodete ja teenuste hind ning töö eest saadav tasu on seetõttu tulevikus kindlasti väärtuspõhiste diskussioonide teema.

Toon ühe näite terviksüsteemse mõtlemise olulisusest ja väärtustest igapäevapoliitikas. Riigikogu Maaelukomisjoni laual on mitmeid petitsioone, mis sisaldavad eetilisi aspekte ja väärtusküsimusi laiemas mõttes - näiteks karusloomakasvatuste keelustamist lähima kümne aasta perspektiivis. Vastukaaluks on laual karusloomakasvatajate ärihuvi, mis ütleb, et vastav keelustamine seaks ohtu 200 perekonna sissetuleku (ehkki loomade eestkoste organisatsiooni Loomus sõnul räägime me tegelikult vähem kui sajast töölisest). Majanduse renessanssi ja jätkusuutlikkuse väärtuste seisukohalt vaadates ei ole otsustamisel tegemist võimatu dilemmaga. Kasumi ja sissetuleku argumentatsioon ei saa ega tohigi olla sealjuures piisav või ainudomineeriv. Eetika ja väärtused tuleks tõsta esiplaanile - ja siin ei ole keskmes sugugi mitte ainult loomade õigused. Arusaadavam meile, inimestele, on inimeste õigused. Õigus eneseteostusele, väärikusele oma töös, väärikale ja õiglasele tööle ning töötasule - kas pole nii? Kas töötamine karusloomakasvanduses on töö, millest iga laps võiks unistada? Kas looma seaduslik tapja läheb iga päev rõõmuga tööle ning räägib õhtusöögilauas perele kui vahva päev tal tööl oli? Milliseid enesearenguvõimalusi pakub selline töö? Jätkusuutlikkuse väljakutsete tingimustes peaksime küsima: kas me tõepoolest pole suutelised nägema inimese jaoks alternatiivseid elatiseteenimise võimalusi? Kui tahame ja püüame sellistele küsimustele vastust otsida, siis hakkavad ka lahendused samm-sammult tooni andma. Jah, me ei lahenda karusloomakasvatuste keelamisega kõiki maailmas esinevaid probleeme ja küsimusi, aga kindlasti astume olulise väärtuspõhise sammu sellel teekonnal edasi. Majanduse renessansiks on vaja ka julgust, mis tekib südameheadusest, arusaama, et inimesed ei tööta ainult rahateenimise eesmärgil.

Küsimusi tekib sellise mõttekäigu juures muidki: näiteks kas loodetud majandusrenessansi asemel ei tekiks hipide ja puudekallistajate "kommuunikaos"? Kas ei ole see suund kiviaega tagasi, kus kõik korjavad käsitsi mustikaid ja koovad ainult villaseid kampsuneid? Vastupidi - inimkonna geniaalsus saab ja peab ennast ilmutama uuel tasandil, leides moodsaid ja innovaatilisi lahendusi, mis ei paiska meid kiviaega, vaid lasevad meil elada täisväärtuslike inimestena, samas meie planeeti ja kõiki olendeid väärikalt ning austusega koheldes. Ka tehnoloogiat saab arendada mitte kui asja iseenesest, vaid kui moraalset tehnoloogiat mis aitab parandada seda, mida me oleme "kokku keeranud". Jätkusuutlik eluviis ja väärtused ei ole altruism või koopasse tagasiminek. See on ehe egotsentrism, mõtte- ja eluviis, mis aitab sind ja mind sõna otseses mõttes ellu jääda. Lihtsalt selle järgimine isiklikul tasandil ja ühiskonnana aitab samal ajal ka teisi, kogu planeeti sealhulgas.

Raha

Rahandusvaldkonna renessanss on üks keerukamaid, sest oleme harjunud seda väheste ekspertide pärusmaaks pidama. Ometi on raha see, mis meie igapäevaelu kõige rohkem reguleerib. Kas pole kummaline, et meie standardiseeritud mõõtühikute maailmas, kus iga kilo, gramm või meeter peab olema täpselt standardile vastav, on rahaühik aina muutuv, turu poolt manipuleeritav? Aktsiabörsidel toimuv sarnaneb virtuaalse mänguga, mille reeglid ammu enam kahe jalaga maa peal ei seisa ja mida sageli inimesed lõpuni mõista ei suuda. Majandusmullid on reaalsuses just seda - mullid, mis teatavasti on õhku täis. Seetõttu on majandusteadlased juba pikemat aega püüdnud leida vastust küsimusele, kuidas ka rahanduses arusaadavamat, õiglasemat ning inimeste ja planeedi vajadusi paremini rahuldavat süsteemi luua. Ühe võimalusena pakutakse Terrat, rahvusvaheliselt aktsepteeritud, inflatsiooni poolt mõjutamatut väärtusühikut, mis aitaks stabiliseerida maailma majandust. Erinevad kohaliku raha initsiatiivid on mitmel puhul näidanud, et toetavad kogukonnasiseste tehingute arvu tõusu, töökohtade arvu kasvu ning elavdavad kogukonna majandust. (Loe täpsemalt lehelt centerforneweconomics.org.)

Igal algatusel on alati ka kriitikuid, kuid probleemid, mille ees me inimkonnana täna seisame, nõuavad teistsugust koostöökultuuri ka kriitilistes aruteludes. Peaksime püüdma erinevatest algatustest, initsiatiividest ja ideest tasakaalukalt välja sõeluda selle, mis on parim ja edasiviivaim.

Energia

Energiasektori jätkusuutmatuse probleemidena tõstetakse esile näiteks kliimamuutuste osas teadlikkuse puudumist ning olemasolevate energiavarustus-süsteemide uuendamise kulukust. Viimased on ju pärit aegadest, kus domineerivaks mõtteviisiks oli, et energia on odav ja seda saab lõputult. See on tinginud sageli energiat raiskavate lahenduste kasutamise, näiteks hoonete ehitamisel. Üksikisikute või erasektori initsiatiivist jääb selliste mastaapsete muutuste esilekutsumiseks jõudu väheks. Poliitilisel tasandil on samuti vajalik sammude astumine kohaliku taastuvenergiatootmise toetamiseks, väiksematesse koostootmisjaamadesse investeerimiseks jms. Küla, alevi või linna sõltumatu ja jätkusuutlik energiaga varustamine ei tohiks olla ulmeprojekt, mida saavad endale lubada vähesed, vaid see peaks muutuma kõigi maksumaksjate ühiseks otsuseks, ehk normiks. Tõeline investeering tulevikku saab olla võimalik vaid siis, kui me mõistamine, millist tulevikku me tegelikult vajame ning soovime. On suur vahe, kas me ise loome jätkusuutlikku tulevikku investeeringute abil või püüame kramplikult tulevikku ette ennustada suurema kasumi saamise nimelja seetõttu investeerimisotsuseid kord ühte, kord teise kanti kallutada.

Teadlikkuse tõstmine sellest, kuidas me igapäevaselt energiat raiskame ei ole ainult küsimus sellest, kas Jüri või Mari kustutab vannitoas tule. Eelkõige on see poliitilise tasandi teadlikkuse tõus ehk meie ühine arusaam, et meie elu ei muutu ainult üksikisiku tegude tulemusena, vaid me peame ühiselt samuti julgema otsuseid teha ning nende eest seista. Meie Maa kliima ja selle muutused paraku ei jää seisma arenenud riikide piiridel, me kõik hakkame maksma energia raiskamise eest ning mitte ainult rahas.

Toit

Mõnes mõttes võib toidutootmist, põllumajandust vaadata kui meie kõigi eksistentsi alust. See, milline on meie toit ja kuidas seda toodetakse on vast kõige olulisem küsimus, sest see tingib meie tervise, eelduse kõikideks muudeks tegevusteks. Röövmajanduslik mõtteviis on ka siin viinud olukorra selleni, kus inimestel langeb usaldus nn masstootmise produktide vastu, nõudlus ökotoodete järele tõuseb igal aastal ning sagenevad signaalid teadlastelt selle kohta, kui palju kasvõi näiteks taimekaitsevahendite jääke meie toidulaual olev sisaldab (loe täpsemalt lehelt mahekeskus.emu.ee).

Sellega kaasnevad tervisehädad, heaolu langus ning suureneb koormus meditsiinisfäärile. Kes soovib ainult rahalistes kategooriates mõelda, näeb siin suurt kuluallikat ühiskonnale, millele tasub samuti mõelda.

Renessanss põllumajanduses ei tähenda tänapäeval nostalgilist isikliku porgandipeenra lõppematut rohimist, kuigi seda võime me jätkuvalt ka teha. See on pigem renessanss teaduses ja tehnoloogias, kus uusimad avastused ja arendused rakendatakse kvaliteetse, inim- ja keskkonnasõbraliku toidutootmise huvides. Peame hakkama huvi tundma ja küsima, kas maksumaksjate poolt teadusesse suunatud vahendeid kasutatakse meie kõigi tervise huvides, sealhulgas ka kvaliteetse, puhta toidu tootmiseks meie inimestele? Tegelikkus on täna see, et pigem suunatakse ühiseid ressursse suurtesse masinatesse, intensiivtehnoloogiatesse, keemia- ja biotehnoloogiasse investeerimiseks, mille puhul mõõdetakse edukust taas vanade mõttemallide kohaselt - mida rohkem, seda uhkem. Tonne ja raha. Kui kasutame teadussaavutusi ja investeeringuid heal eesmärgil, jätkusuutlikkuse väärtuste kohaselt, on see meie suurim võimalus. Toidu tootmisel tuleb samuti alustada hoolivusest, austusest looduse ja inimeste vastu ning seada see esikohale. Bioloogilised printsiibid (mille hulgas on ökoloogilised printsiibid) tuleb võtta toidutootmise aluseks. Keskkonnasõbralikuma, väike- ja mahetootmisele orienteeritud põllumajanduse vajadusest globaalses skaalas on pikalt ja põhjalikult kirjutatud mitmetes kõrgetasemelistes globaalsetes strateegiates, mida ei ole ilmselt vajalik lugejale üle korrata. (Aga siiski: vaata näiteks ÜRO kaubanduse ja keskkonna ülevaadet aastast 2013, mis alarmeerib "Wake Up Before It Is Too Late" ("Ärgakem üles enne kui on liiga hilja") ja ÜRO jätkusuutliku arengu eesmärke). Kokkuvõtlikult võib neis leiduvat sõnumit tsiteerida nii: "Vähe liha, palju tera- ja köögivilju ning eelkõige mitmekesisust tootmises". Me võime lõpmatuseni vaielda, erinevatest huvidest lähtuvalt, milline tootmisviis põllumajanduses oleks õigem, kuid ühest asjaolust ei saa me üle ega ümber - meie keskkonnaseisund peegeldab seda, mis toimub inimeste tervise ning heaoluga laiemalt. Mõlemad seisundid halvenevad kiiresti.

Häid näiteid maailmas on palju, näiteks liikumine Slow Food, mis märgiliselt algas just Itaaliast, keskendub mitmekesisele, kvaliteetsele toidule, mille kasvatamine, valmistamine, tarbimine austaks meid endid ning meie keskkonda. Kvaliteetse toidu tootmine ei tähenda askeesi või ürgaega tagasiminekut, vastupidi - meil on ammu aeg mõelda kvantiteedi kõrval taas kvaliteedist. See, et me vastasel juhul ei toida ära maailma, on müüt. Kui vaatame toidutootmist maailmas, siis iga inimese kaloritega varustatus on tõusnud 1960ndatest kuni 2006-2008 aastani statistika kohaselt 2220 kalorilt päevas 2790 kalorini päevas. Arengumaades on see hüpe olnud radikaalseim, 1850 kalorilt päevas kuni 2640 kalorini päevas. (www.worldhunger.org). Nälg ja puudus meie maailmas ei ole toidutootmise probleem, vaid jõukuse ebaühtlase jaotumise probleem, ebavõrdsuse ja vaesuse probleem.

On aeg otsuste ja tegude puhul, mis meid kõiki ühiselt ja üksikult puudutavad, küsida - milliseid väärtuseid see edendab?

Artiklis on muu hulgas refereeritud Schumacher College'I majanduse mõttekoja arutelusid holistliku majanduse teemadel, mille on kokku võtnud Colin Tudge (2007).

Autor: Rea Raus, Tampere Ülikooli doktorant, Statera Uurimis- ja Praktikakeskus

Kuula Rea Rausi huvitavat ja harivat arutelu teemal "Jätkusuutlikku elu võimalikkusest planeedil Maa" suviste kordustena Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!" neljapäeva õhtul kell 20 ja pühapäeval kell 14. Või veelgi parem - hari end kohe praegu! R2 arhiivist leiad arutelu esimese osa ja teise osa.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare