Ratastooli jäänud proua: kuidas peaksin edaspidi saama maal igapäevaselt vajalikke ravimeid, kui apteek suletakse?
"Ärge laske maaelu välja suretada," algab Delfi Rahva hääle lugeja kiri. Maal elava prua mure on suur ja tema sõnul hirmutavaim see, et maaelu väljasuremine võibki olla reaalsus.
Paar aastat tagasi jäin trauma tagajärjel ratastooli ja sellest ajast saati on minu elukvaliteet järk-järgult kehvemaks läinud. Saan õnneks ise liikuma, kuid maapiirkonnas elades on keeruline külastada teisi Eesti linnu, rääkimata välisriikidest. Oma puude tõttu külastan ka aeg-ajalt apteeki.
Kuna elan maal, siis puudutas mind väga sügavalt eelmise nädala uudis, et Luunja ja Kavastu apteek suleti. Iga kord oma apteeki minnes kuulen, kuidas apteeker ütleb, et tal on hirm, et järgmine on tema apteek.
Jah, inimesed, kes liiguvad hästi, kellel on auto ja kes käivad linnas tööl, neid see uudis ei puuduta grammivõrdki. Aga piiratud liikumisvõimalusega inimesed, nagu mina, on seatud omamoodi lõksu. Kuidas peaksime edasi elama piirkonnas, kus pole elementaarset – apteeki. Vajan igapäevaselt ravimeid ning kohaliku apteekriga on ka hea mõtteid vahetada. Kui see uks suletakse, siis küsin - mis järgmiseks? Mis minu elust saab? Kuidas peaksin edaspidi saama igapäevaselt vajalikke ravimeid? Kes vastutab?
Kõige hirmutavam on see, et puudub igasugune teadmine, kuidas see kõik jätkub. Kas elu maal on üldse võimalik? Mis on riigi eesmärk – kas maaelu täielikult välja suretada? Miks lasti Luunja apteek sulgeda? Kas riigil maainimese ees enam üldse mingit kohustust pole?
Hea lugeja! Kas ka sinul on saransed mured? Kuidas saad sina maal hakkama? Millised märgid näitavad sinu kodukohas maaelu hääbumise märke? Jaga meiega oma kogemusi aadressil rahvahaal@delfi.ee!
