"Me räägime kogu aeg Balti ketist: kogu sellest inimmassist, tuhandetest inimestest ja sadadest kilomeetritest ning kõige sellega kaasnenud emotsioonidest. Üritus on isegi kantud UNESCO maailma mälu registrisse, aga kett ise oli ju tegelikult millegi väljendus ja lõpp. Asi oli tegelikult poliitikas. Põhiline tähelepanu on läinud sellele, et nii palju inimesi seisis üksteise kõrval reas, aga palju vähem on räägitud sellest, miks see üritus üldse korraldati," alustab Gerndorf oma meenutusi.

"Eriti pole räägitud ka sellest, kes korraldas. Kui te vaatate Viljandis toimuva mälestusürituse telereklaami, siis seal on öeldud midagi sellist, et keti korraldas rahvas. Fakti, et keti korraldasid Rahvarinded on teadlikult välditud ja seda on tehtud ka varem.

1989. aasta kevadsuvel oli olukord niisugune, et valitud oli Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongress, kus Balti riikide saadikute eesmärk oli saavutada Molotovi-Ribbentropi pakti tühistamine. Ilma selleta oleks iseseisvumine olnud üldse problemaatiline. Moskva ei tunnistanud selle pakti salaprokotolle ja tarvis oli korraldada mingi poliitiline aktsioon, mis aitaks rahvusvahelisel tasemel pakti tühistamisele kaasa.

See oli välispoliitiline pool. Sisepoliitiliselt mängis olulist rolli, et Kodanike Komiteede poliitika ja Rahvarinde poliitika olid paljuski vastandlikud, kuigi mõlema eesmärk oli Eesti iseseisvumine. Rahvarinnete tegevuse aluseks sai ideoloogia nimega "Balti tee", mille põhiseisukoht oli parlamentaarne üleminek iseseisvusele ülemnõukogude kaudu. Kodanike Komiteede jaoks polnud see vastuvõetav ning paljud neist arvasid, et tuleks taastada 1938. aasta põhiseadus ja asuda riiki taastama kodanike kaudu.

Balti tee ideoloogia ja Balti keti suhtes puudus eesti rahval tegelikult ühtne seisukoht. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei poliitikud pidasid Balti keti ideed minu mäletamist mööda mõttetuks ja nad ei osalenud selles. See polnud üldse nii lihtne olukord nagu tänapäeval tundub, et kuulutati välja, et teeme keti, ja siis kogu rahvas tuli kohale. Oli palju sisepoliitilisi vastuolusid. Tollal ei tervitanud Balti riikide iseseisvumist ka läänemaailm – nende seisukoht oli pigem, et ei peaks paati kõigutama, sest Gorbatšov ajab õiget asja."

Konkreetselt kelle idee oli korraldada niisugune massiüritus nagu Balti kett?

"See oli Edgar Savisaare idee."

Milline oli teie roll Balti keti korraldamisel?

"Organiseerimise mõttes polnud mul mingit erilist rolli. Ma olin lihtsalt üks Rahvarinde eestseisuse seitsmest liikmest, kes oli kõikide otsuste tegemise juures. Heinz Valk kirjutas oma mälestustes, et kui käisid arutelud, siis mina olevat öelnud viimase sõna – et jah – teeme ära, aga see pole muidugi suurem asi roll. Selle asja tegid ära ikkagi Eesti ja teiste Balti riikide Rahvarinded oma tugirühmadega.

Väga suur roll oli Rahvarinde kantseleil Tallinnas Uuel tänaval, mida juhatas Paul Lepp. Organisatsioonilise töö pealikuks oli Andrus Öövel, kes oli tollal Rahvarinde turvateenistuse juht. Küllo Arjaka vastilmunud raamatus on 600 nime, keda võib pidada Balti keti korraldajateks. Nendest asjadest on päris hästi kirjutanud ka Lembit Koik oma kümne aasta taguses raamatus "Balti kett".

Pärast Balti ketti pidasin ma Rahvarinde nimel kõne Türi lauluväljakul, kus oli rahvast murdu ja kus ma seletasin selle asja mõtet ja poliitilist olukorda. Sealsamas pidas mulle oponeeriva kõne ka Illar Hallaste, kellega me siis pisut vaidlesime – jälle hea näide sellest, kuidas eesti rahval polnud veel ühtset seisukohta, et kuidas oleks õige iseseisvuda: kas Rahvarinde tee või Kodanike Komiteede tee.

Tagantjärele on muidugi selge, et iseseisvus tuligi nii, nagu Rahvarinne seda taotles. Kodanike Komiteed ei suutnud midagi ära teha. Mingit käegakatsutavat tulemust nende tegevusel minu arvates ei olnud."

Milles siis täpsemalt seisnes nende alternatiivne eesmärk?

"Nende alternatiivne idee, millesarnast Lätis toetasid vähesed ja Leedus eriti üldse mitte keegi, oli see, et Moskva peab tunnistama Eesti okupeerimist ja riik tuleb taastada 1938. aasta põhiseaduse alusel täpselt sellisena, nagu ta enne okupatsiooni oli. Et taastamist peaksid läbi viima Kodanike Komiteed ja Eesti Kongress ning et ENSV Ülemnõukogu on okupatsiooniorgan, millel pole Eesti riigiga mingit pistmist.

Ühest vaatevinklist on see kõik ju õige, aga kuidas see oleks praktikas pidanud välja nägema ja kuidas oleks Moskva sellesse suhtunud? Moskval oli tükk tegemist, et MRP-dki tunnistada, rääkimata okupatsiooni tunnistamisest. Kodanike Komiteed olid tolleaegsete ENSV seaduste järgi illegaalne organisatsioon, kelle võimupüüdlusi Moskva poleks mitte mingil juhul aktsepteerinud.

Iseseisvumine oli paratamatult kokkulepe Moskvaga, mis hiljem Jeltsini kaasabil ka sündis. Kodanike Komiteedega poleks mingeid läbirääkimisi isegi alustatud."

Millised olid Rahvarinde ja Balti keti korraldusmeeskonna suhted võimuorganitega? Kuidas suhtus niisugusesse ettevõtmisesse näiteks KGB?

"Ega me KGB-st seda küsima ei läinud ja nemad meile ei öelnud ka. Selles olukorras oli mängus juba rahvas. Meil oli rahva toetus ja kui nii suured massid on liikvel, siis on KGB-l ka raske midagi teha. Balti kett oli rahumeelne üritus – me ei hakanud selle aktsiooniga riiki pöörama ega sõdima ega kellegagi kaklema – see oli osa sellest rahumeelsest parlamentaarsest Balti teest.

Eks suhted sõltusid inimestest, kes võimuorganites töötasid. Ülemnõukogu eestimeelne osa toetas meid. Bussid, millega inimesed trassile toodi, olid tolleaegsete ettevõtete, kolhooside, tehaste, vabrikute bussid, mis transportisid rahvast ettevõtete kulul ja direktorite heakskiidul. Kindlasti väärib märkimist ka see, et liiklusmiilits võttis liikluse korraldamise enda peale – nad olid väljas ja tegid meelsasti koostööd. Raadio, televisioon ja ajakirjandus olid loomulikult samuti meie poolel."

Mitmetest teie võitluskaaslastest said hiljem vabas Eestis erakondade juhtfiguurid, teie aga jäite teaduse juurde ja tõmbusite pärast tormiliste sündmuste lõppu poliitika juurest eemale. Miks?

"Rahvarinde eestseisuses olid peaaegu kõik teadlased ja õppejõud, dotsendid, nüüdseks professorid. Mina sain juba tollal aru, et poliitika pole tegelikult minu jaoks ja ma ei võtnud edasises poliitikas osalemist tõsiselt. Tagantjärele olen muidugi mõelnud, et oleks võib-olla pidanud natuke rohkem pingutama – Riigikogu liige oleks võinud ju ikkagi olla. See oli aeg, kui paljud n-ö revolutsionäärid läksid oma igapäevase töö juurde tagasi, kui nägid, et nende eesmärk on saavutatud.

Ma olen poliitikas ikkagi natuke hiljem ka osalenud, näiteks Saue linnavolikogus. Olen siiani Keskerakonna liige ka, aga mul pole poliitikas ambitsioone – ma pole selline tüüp."

Kui palju te tolleaegse Rahvarinde eestseisusega tänapäeval suhtlete?

"Tihedalt suhtleme. Viimasel ajal nüüd oleme ka seoses Rahvarinde muuseumiga kokku saanud, aga üldiselt oleme ikka perioodiliselt kohtunud ja olen ka ise neid oma kodus võõrustanud. Hindi, Veidemanni, Karitsa ja Ruutsooga saame tihti kokku, Erik Terki ja Lembit Koigiga samuti, vähem Edgariga. Kes on asjast pigem kõrvale jäänud, aga mitte päris, on Marju Lauristin. Tihedat sidet pean ka Heinz Valguga.

Rahvarinde eestseisus ei ole lõhenenud – meil on suurepärased suhted ja oleme säilitanud Rahvarinde ideaalid. See muidugi ei tähenda, et me kõiges nõustuksime või oleksime alati päri sellega, mida teeb näiteks Keskerakond."

Kui tegime Delfi Rahva hääles üleskutse meenutada Balti ketti, tuli vastuseks päris palju sappi, stiilis: "Oleks ma teadnud, kuhu me niimoodi välja jõuame, ma poleks ketis seisnud!" Mida te ütleksite nendele inimestele, kes niimoodi mõtlevad?

(Pikk mõttepaus)

"Mul on ausalt öeldes raske midagi öelda. Tuleb tunnistada, et Eestis on palju inimesi, kes nende viimase 23 aasta jooksul pole jäänud võitjate poolele – kelle elu pole läinud nii, nagu nad tollal lootsid. Kindel on ka see, et paljusid neist ei saa selles süüdistada, et nad pole elus läbi löönud – et nad pole heal järjel. Seniste valitsuste poliitika ei ole olnud sotsiaalselt vastutustundlik. Ma usun, et oleks saanud ajada palju sotsiaalsemat poliitikat, lauskapitalismi asemel. Mul on sellest kahju, et inimesed niimoodi mõtlevad. Ma loodan, et neil läheb tulevikus paremini."

Kuidas te ise tänase Eesti eluga rahule jääte?

"Ma olen üldiselt optimistlik, sest ma saan aru, miks paljud asjad on läinud nii, nagu nad on läinud – paljud asjad on olnud paratamatud. Kõige kurvemaks teeb mind väljaränne. Ära lähevad paremad."

Mida arvata sellest, et Eesti riik ja Tallinna linn tähistavad Balti keti 25. aastapäeva teineteisest täiesti eraldiseisvalt, kahe erineva üritusega?

"See on näide sellest, et praegune valitsus ei saa Rahvarinde nime suhu võtta, ega tunnistada, et Edgar Savisaar oleks kunagi midagi hästi teinud – seda peab igal juhul vältima.

Minu teada tegi Tallinna linnavalitsus juba möödunud aasta lõpus komisjoni, mille eesmärk on tähistada 25 aasta möödumist Balti ketist. See komisjon on korduvalt pöördunud nii riigikantselei kui ka kultuuriministeeriumi poole küsimusega, et kas valitsus plaanib tähtpäeva kuidagi tähistada, ja kui plaanib, siis kas oleks võimalik seda koos teha. Kõikjalt saadi ebamääraseid vastuseid, kuni nüüd äkitselt selgus, et Viljandis korraldatakse suur kontsert. See tuli linna jaoks nagu välk selgest taevast.

Ma ütleksin, et sellel Viljandi üritusel on üsna vähe inimesi, kes olid Balti keti korraldusega seotud. Põhitegijad on kõik Tallinnas ja neid pole kutsutudki. Veidemann ja Tarmak vist esinevad seal?"

(Täpselt samal hetkel heliseb telefon – helistab Rein Veidemann)

"Veidekas ütleb, et teda ükskord kutsuti sinna mingit kõnet pidama, aga rohkem pole keegi temaga midagi rääkinud.

Viljandi üritusel osaleb ka Toomas Hendrik Ilves, kes töötas 1989. aasta suvel Ameerika Hääles, kust tuli ainult Kodanike Komiteede propaganda ja kus suhtuti Balti keti ideesse vaenulikult. Ilvesel ei ole mitte mingit moraalset õigust võtta sõna Balti keti ja Balti tee teemadel, kui ta just ei kavatse oma sõnavõttu alustada vabandusega selle eest, mida ta tollal ütles – näiteks, et "olin kaugel Ameerikas ja ei saanud hästi asjadest aru" – tunnistagu seda, siis rääkigu edasi."

Mida arvate presidendi taasiseseisvumispäeva kõnest?

"Arvan, et see on üks paremaid tema kõnedest. Esmakordselt viitas ta tunnustavalt Rahvarinde tegevusele. Mäletatavasti oli taasiseseisvumispäev alles hiljuti võimude jaoks "Edgari päev", mida ei peaks üldse meenutama.

Ilves ütles: "Meil pole vaja lahterdada omaenda rahvast õigeteks ja teisejärgulisteks," ja edasi: "Palugem vabandust neilt, kellele oleme liiga teinud. Leppigem ära."

Kes on kõige suuremad lahterdajad? Kes peaksid leppima? Kõike seda võiks ikka iseendast alustada ja eeskuju näidata."