Aga raha küsida me ei julge! Lähed töövestlusele ja palga küsimise ajal on silmad maas ning ootused madalal. Saaks üldse tööintervjuulegi! Saaks üldse töölegi! Nii me mõtleme. Inimesed on ära hirmutatud. Niikuinii ei maksta rohkem – seda väidavad sulle paljud. Ja see süütunne! Kuidas sa tihkad suurt palka ihata? Kes sa üldse oled?

Süüdi on ehk ka vanasõnad. "Enne töö, siis palk." Ilmselt unustas vanasõna mainida, et kõige enne oli ikkagi kokkulepe. Enne töö alustamist lepiti palgas kokku.

Tööandja väidab, et kõigepealt pead end tõestama, siis saad võib-olla raha ka. Miks pean ma end tõestama? Kui mind tööle valiti, siis olen midagi juba tõestanud. Ka tööandja peaks end tõestama! Mina pean uskuma, et töö vastab lubatule. Uskugu siis ka tööandja, et olen see, kes paistab.

Räägime rahast. Kohe alguses. Paneme selle töökuulutusse, sest nii on aus. Palkade avalikustamise vastu on ka töötajad ise. Äkki teised saavad teada, et mina saan rohkem, ja tahavad ka? Ja siis ei jätku tööandjal raha, et mulle rohkem maksta! Ringkaitse, ihnus, usaldamatus. Raha on kuningas. Kas kuningat ei sobi tülitada?

Ega maksa loota, et raha kandikul ette tuuakse. Tuleb küsida. Raske on. Piinlik on. Aga ei peaks olema. On ka teine vanasõna, mis ütleb, et küsija suu pihta ei lööda.

Enamik tunneb, et on sundseisus. Kui küsib rohkem, jääb ehk vähesestki ilma. Aus hirm. Aga hirm on halb motivaator. Selg sirgu! Usu, proovi, küsi!

Eriti käib see naiste kohta. Laseme end mõjutada uskumusest, et naine mõtleb rohkem perele, on haigete lastega kodus, saab lapsi juurde, on emotsionaalne. See võib, kuigi ei pruugi olla tõsi. Ja mis siis? Ükski neist asjadest ei tee naisest halvemat töötajat. Meestel on lihtsalt teistsugused nõrgad kohad.

Hindame ennast ja küsime raha, sest teisiti ei saa. Keegi peab ikka alustama ja julge hundi rind on rasvane. Mina juba küsisin. Ausalt.