Raevuka juhi ülestunnistus: põhjustasin tahtlikult avarii

2007. aastal noore mehena loksus meri põlvini ja autoroolis mulle vastast polnud. Kõik ette uimerdama jäänud juhid said signaali ja möödasõidul tõmbasin neile napilt ette. Kuni esimese avariini. Napi möödasõidu tulemusena võtsin oma tuunitud Hyundai Elantra tagumise porikoopaga kaasa teise masina esistange. Sattusin paanikasse ja põgenesin sündmuskohalt. Mis minuga edasi ette võeti?

Olin oma esimese masina üle väga uhke. Lasin spreivärviga peale ka võidusõidutriibud. Üle tumesinise kere jooksid valged laiad ribad, ninast tagumise põrkerauani välja. Sõber paigaldas autosse kenakese helisüsteemi ning vanad ja igavad istmed said peidetud draakonimustris katetega. Kõik sai viimseni lihvitud ning ülevahatatud masina ees pidi värisema kogu Pärnu linn.

Väriseda ei tahtnud aga sügisõhtul Ülejõe linnaosas ette uimerdama jäänud vana punane Ford. Ulja roolijana lasin korduvalt signaali, kuid eessõitev naisjuht võttis selle peale veel hoogu maha. Nimelt oli ta otsustanud, et porilombi vältimiseks ta vastasuunda ei põika, vaid pidurdab oma masina seisma. Selline alalhoidlik ja igav liikluskäitumine ärritas mu niigi tulist iseloomu. Autos mürtsuva tantsuloo saatel sooritasin efektse möödasõidu ning reastusin sama äkiliselt tagasi nagu actionfilmides.

Minu manööver nii hästi ei õnnestunud ning plekikolina saatel võtsin kaasa uimerdaja esistange. Sattusin juhtunust paanikasse, peatumise asemel lisasin gaasi ja põgenesin. Meeltesegaduses kihutasin naaberrajoonis ringi, kuni leidsin kõrvalise ujula juures parkimiskoha. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning lasin oma väikesesse ajju just toimunud sündmuse detailid. Sain aru, et vigastatud inimesi minu avarii kaasa ei toonud. Samal ajal peksis mõtetesse: minu auto number on neil ju teada! Tegin kiire tiiru ümber oma masina ja nähtavaid vigastusi ei täheldanud. Ka kindlustuse esindajal oli raske mu masinalt hiljem vigastusi leida.

Siiski hakkas südametunnistus piinama ja võtsin kõne politsei lühinumbrile. Sealt sain teada, et mind oodatakse sündmuskohal ning patrull minu otsimiseks on juba välja saadetud. Tänu vabatahtlikule sündmuskohale naasmisele ei saanud ma täiendavaid karistusi tekitatud avarii eest. Küll aga on minu kindlustusmakse siiani nii laes, et kirjutasin masina pärast õnnetust pereliikme nimele. Rahaline vahe oli arvestatav kordades ning isegi ümberregistreerimise riigilõiv tasus end koheselt ära.

Uljastele ja noortele ei saa ei mina ega ka Delfi lugeja kätt ette panna. Nemad kimavad edasi ja teevad just selliseid manöövreid, nagu neile pähe tuleb. Küll aga on mul siiani meeles kannatanud masina kaassõitja sõnad. Kiirabiarstina töötav naine käratas mulle: "Sinusuguseid me kiirabis iga päev kokku lapimegi! Küll me kohtume sinuga veel!"

Siiani ei ole ma meedikuna töötavale naisele seda kurbust valmistada soovinud. Vastse autoomanikuna tärganud uljus kustus sel samal õnnetuse hetkel ning edaspidi olen suutnud oma emotsioone kontrolli all hoida. Inimelud ei ole mänguasjad ja sõidutee ei ole minu mänguväljak.