Pruudipõud ehk valentinipäev jääb tänavu ära!

Meediat jälgides jääb mulje nagu oleks Eesti naised printsessid ning mehed täielikud jobud. Seda väidet võimendavad ka väljarände jutud, et Eesti naised leiavad endale välismaal armastuse ning Eesti mehed jäävad siia vanapoisiks.

Hiljuti küsis Õhtuleht otse välja, kas Eesti mees on tõesti lootusetu juhtum. Muuseeas on Eesti meestele heidetud ette ka üle aisa viskamist, rassismi ja matslust. Lisaks ei oska Eesti mees ka naistega ümber käia.

Eesti naised seevastu on aga printsessid, kellele Eesti mehed ei kõlba ning sellepärast võetakse endale välismaa mees, kes on piisavalt õrna hinge, perfektse käitumise ja kommetega.

Taoline üldistamine loobki Eesti mehest kuvandi, et too on jobu ning lootusetu juhtum. Kuid millest on see tekkinud?

Tegelikult peab meeste ja naiste vahel olema võrdsus ja tasakaal. Kui üks sugupool on aga liiga hea ja teine liiga halb, näitab see tasakaalu puudumist. Tõenäoliselt on see tekkinud sellest, et üks sugupool tunneb ennast diskrimineerituna teise sugupoole poolt. Olgu selleks siis palgalõhe, firmade nõukogudesse mittekuulumine, sooline diskrimineerimine või avalik naeruvääristamine (naine roolis, auto kraavis jne).

Loomulikult jätab selline käitumine meestest matsliku mulje ning ükski naine ei tahaks sellise mehega koos olla. Õli valab tulle ka sellised sõnad naiste aadressile nagu „kaagutamine” ja „ole vait”.

Mehed peaksid rohkem naisi väärtustama ning neid võrdsetena võtma. Praegu näib olevat aga suhtumine, et „ära sa jumala eest eidele alla jää”. Selline hoiak ju loobki ebavõrdsus.

Kui pruudid lahkuvad välismaale, jäävad siia ainult vanapoisid ning siis ei olegi põhjust valentinipäeva pidada.