Hall on ka meeleolu, kui uue kampsuni ja lihakäntsaka asemel oleme sunnitud korvi pistma paki viinereid. Pole hullu, õhtul, kui pere viinerikastmest kõhu korralikult täis söönud, tulevad välja eredamad toonid ja elu polegi enam nii hall.

Kõik on rahulik ja roosa hetkeni, mil pereema satub lugema Evelin Ilvese järjekordset sõnavõttu. Esileediks nimetama minu keel seda inimest ei paindu. Leedidel on nimelt teatud omadused, mida kasvatatakse juba maast madalast. Meele teeb mõruks ja kahju on neist emadest, kes tänu proua üheülbalisele propagandale end nüüd potentsiaalsete mõrtsukatena tunnevad.

Vaevalt et leidub ema, kes tahtlikult oma last toiduga mürgitaks. Süüdi on ikka võimalused, oskuste puudumine. Ja kuigi paljud minuga nõus ei ole, siis on määrav ka ajapuudus. Tõsi, kui ema viskab lauale viinerid lihtsalt seepärast, et see on mugav ja ei nõua oskusi, teeb seda päevast-päeva, siis olen nõus, et see ema oma laste peale ei mõtle. Aga ema, kes töötab mitme kohaga, veab end õhtul rampväsinuna koju ja kel tihti ei jagu liha ostmiseks lihtsalt raha? Selliseid peresid on küll ja küll.

Mis siis nendes viinerites nii tapvat on? Me kõik oleme neid söönud. Sardellid, muide, on ühed minu lemmikud siiani. Väide, et me sööme mingit mõttetut massi, on osaliselt ju õige, toiteväärtus pole lihaga võrreldav. Paraku elame me ajal, mil eelkõige on päevakorras küsimas “kas on?”, mitte “mida süüa?”.

See, et paljud lihtsalt ei tea, et võib-olla ka tema naaber keedab suppi koertele mõeldud kondikogust, ei tee probleemi olematuks. Köögis ju hõljub lihalõhn, supp ise on aga peaaegu lihatu. Kõhtu täitvaks massiks selles supis on kartul ja porgand, eeldatavasti eestimaised, seega proua Ilves oleks vist rahul.

Eesti on riik, kus kõiki euronõudeid tormatakse täitma ummisjalu, seda tehakse ikka väga püüdlikult. See on asi, mis meid kõiki vahel närvi ajab. Ometi on sellel tegevusel ka üks hea külg. Toiduained on nii ära kontrollitud, et vahel tekib tõsine hirm — kas homme on ikka toidu maitse euronõuetega lubatud? Seega võime me kindlad olla, et viinerid ei tekita meile eluohtlike tüsistusi. Väide, et need piisavalt liha ei sisalda, on lihtsalt rumal. Huvitav, miks siis taimetoitlased vorstitooteid ei söö?

Nüüd siis arvutuste juurde. Kuna Evelin Ilvese võiks nüüd juba vabalt tituleerida vabariigi peakokaks, peaks ta oskama lihtsaid kalkulatsioone koostada. Me ei räägi siin tipprestorani gurmeetoidust. Teemaks on siiski see, kuidas vähese rahaga pere kõht täis sööta.

Isegi lihtne koduperenaine teab, et lihal on omadus küpsetamisel kahaneda. Seega jääb 100 grammi viinereid (umbes 3-5 tükki) taldrikul peale keetmist samaks. Küpsetades tõmbuvad nad küll pisut kokku, aga tõesti vaid pisut. Kartul, salat kõrvale ja isegi pereisa saab söönuks. Sajast grammist lihast jääb aga pärast praadimist alles vaid 75-80 grammi — üks viilakas võileivale. 500 grammist lihast saab kastet kolm portsu, (liha arvestatakse 150-180 grammi ühele inimesele). Poolest kilost viineritest saab aga kastet vähemalt kuuele.

Kui ikka pead igat senti lugema, siis on ju teada, millise ostu kasuks sa otsustad. Sama lugu on hakklihaga. Ei ole minagi selle toote kvaliteediga alati rahul, aga ainult juurikatest ju ei ela. Pealegi on taimetoitlus minule näiteks lausa eluohtlik — omal nahal kogetud ja teist korda enam ei taha.

Tervisliku toidu propageerimine koolis oleks ju iseenesest tore asi. Aga kas selleks on ikka õige aeg? Kui riik ei suuda koole toetada ja me elame ajal, kus nii mõnigi lapsevanem mõtleb igas kuus, kust saada raha lapse koolilõunaks, on see teema pisut võltsi maitsega. Toorsalat on kahtlemata tore ja tervislik asi. Paraku teavad kõik, et see pole just üks odavaimaid toiduartikleid. Salati valmistamine on tõesti aega ja vaeva nõudev tegevus ja see tõstabki hinda.

Kui aga selle arvelt muutub lapse toiduports väiksemaks, on midagi väga valesti. Kokal pole ju iseenesest raske tervislikku toitu valmistada, aga kui keegi selle eest ei maksa, läheb asi nutuseks. Seega jääb õhku küsimus, kas valida makaronid hakklihaga või stoovitud porgandid ja õun. Karm valik, eriti, kui on lapsi, kellele koolilõuna on ainuke soe toidukord päeva jooksul üldse.

Päris kuri arvamus sai. Aga ma olengi kuri ja kurb ning mures ka. Sest vastupidiselt presidendiprouale, näen ma, mis tegelikult toimub. Seni, kuni Evelin Ilves tegi asju, mis otseselt rahvast ei puudutanud, polnud mul tema vastu miskit. Aus olles, siis just tema oli see, tänu kellele ma rulluisutama õppisin. Ja tema fotograafiahuvi on samuti igati tore, tema tööd mulle lausa nauditavad.

Aga selle võiks ta küll endale selgeks teha, et näljasele pole mõtet rääkida tervislikust toidust, ulata talle parem viil leiba. Eestimaal peaks ikka leib ja piim olema toiduained, mis iga lapse toidulaual on.