Projektipõhiselt rahastatud vabatahtlikkus
Esimesed ühiskondlikud selstsid moodustati juba tsaariajal, eriti aktiivseks muutus nende tegevus peale võõrvõimu alt vabanemist. Aktiivsemad ühiskonna liikmed koondusid selle nimel, et panustada paremasse tulevikku ja edendada kogukonna väärtusi. Ühendas soov midagi ära teha ja seda põhiliselt oma töö ning teenitud vahenditega. Kõige selle toreda rahastamiseks korraldati tuluõhtuid ja heategevuslike väljamüüke. Asi toimis.
Tänane päev erineb muljeltavaldavalt möödunust, kuigi Eestis on registreeritud tuhandeid mittetulundusühinguid. Enamus neist on loodud maksumaksjalt projektiraha taotlemiseks, omatulu teenimine on jäänud väheste pärusmaaks. Mõni üksik raiskab selleks oma aega ja mõttejõudu. Polegi põhjust, lihtsam on rippuda riigi tissi otsas. Ühistegevusest on saanud äri ja üks lõputu projektide kirjutamine.
Omaette teema on mittetulundusühingute püstitatud eesmärgid. Ähmastunud on soov midagi tegelikult ka paremaks muuta. Tähtis pole tulem vaid projekt ise. Nii kerkivadki hõreasustusega piirkondadesse kõikvõimalikud laululavad ja mänguväljakud, mis enamuse ajast seisavad kasutult ning ootavad oma allajäämist ajahambale. Tühiseks peetakse asjaolu, et peale suure käraga lindi läbilõikamist vajab valminud objekt ka järjepidevat hooldust. Halduskuludest ei taha rahade jagajad suurt midagi kuulda. Õige ka, abistada saab vaid seda, kes on jätkusuutlik. Kahjuks puudub just sellel suunal põhjalikum eelanalüüs ja kontroll.
Kohati tundub, et riigi rahakott on liialt valla ja otsustajad ei vaevu süveneda sisusse. Puuduvad elementaarsed teadmised ehitiste maksumusest. Olen näinud mänguväljaku projekti, kus ühe istepingi hinnaks oli märgitud 10 000 krooni. Välimööbel kujutas enesest paarile krohvimata fiboblokile asetatud lauajuppi. Teiste elementide ülepaisutatud maksumusest rääkimata. Uskumatu, aga see projektipõhine „mittetulunduslik“ üritus leidis küsitu 100 protsendilist rahuldamist.
Kui eelmainitud ettevõtmistest jääb vähemalt maha mõni küsitava väärtusega rajatis, siis palju nutikam on vorpida sotsiaalprojekte. Veelgi hämaram teema, ja mis kõige kasulikum – tulemus pole mõõdetav. Võtame näiteks töötutele suunatud teenused, mida riik tellib mittetulundusühingutelt. Eriti kaval on küsida raha pikaajaliste töötute abistamiseks ja täiendõppeks. Toon siinkohal jälle ühe näite elust enesest. Hiljuti õpetas üks minu tuttav taolise projekti raames asotsiaalsetele alkohoolikutele inglise keelt. Õppureid ei huvitanud põrmugi selle võõra keele ajavormid, ainsaks põhjuseks kohale vedada oli pakutav tasuta toit. Projekt läbi viidud, tasu käes – keda peaks huvitama praktiline tulemus ja koolitatute hilisem konkurentsivõime.
Raha raiskavaid näiteid võiks tuua tuhandete kaupa. Kindlasti leidub ka ühendusi, kes on koondunud soovist vabatahlikult panustada ühiskonda ja otsivad selleks valitsusväliseid sissetulekuid. Kahjuks on viimased pigem erand kui reegel. Ühtlasi sooviks näha riigi poolt põhjalikumat kontrolli maksumaksja taskust eraldatud vahendite kasutuse üle.
