Prioriteediks tuleb seada elukvaliteedi tõus
Väärikas ja toimiv riik ei saa enesele lubada mõtteviisi, mis seab esiplaanile kasumi. Rahal ei ole kodumaad, küll on kodumaa aga inimestel, kodanikel. See tähendab, et majandusvabaduse printsiip peab olema seotud sotsiaalse tasakaalustatusega. Eriti eestisuguses vaesemate hulka kuuluvas riigis on oluline pehmendada toidu- ja eluasemekulude suurenemisest johtuvat šokki ja kindlustada toimetulekuks vajaliku sissetuleku ja pensionide tõstmine.
Samuti tuleb hoolikalt tegutseda selle nimel, et meie noortele oleks piisavalt töökohti ja sellega soosida remigratsiooni. Eurotsooniga mitteliitunud riigid, nagu Eesti, tunnetasid kriisist tekkinud rahaturgude umbusaldust teravamalt, kui need, kelle rahapoliitika on tagatud Euroopa Keskpanga raudse reputatsiooniga.
Juba headelgi aegadel sidusid pankurihärrad meie eluasemelaenud euroga, mis siis veel nüüdsest rääkida? Viimastel aastatel on domineerinud neoliberalism ning konservatiividele meelepärane mõte deregulatsioonist. Tänapäeva Euroopas see ei tööta. Praegune kriis tähistab neoliberaalse kapitalismi hävingut. Valusaimalt puudutab toimuv just keskklassi ja vaesemat elanikonna kihti.
Inimesed kardavad oma kodu, säästude, pensioni ja töökohtade pärast. Pettumus piiramatu turumajanduse evangeeliumis on põhjatu. Heaolus supelnud pankurite täieliku hoolimatuse ja käpardlikkuse pretsedenditu kinnimaksmine tööd rassiva maksumaksja rahaga tekitab hulgaliselt küsimusi. Kuidas sai juhtuda, et käputäis kommersante muutus niivõrd oluliseks, et nende päästmiseks tuli käiku lasta nii seni kogutud kui ka alles tulevikus kogutavad ressursid?
Kuidas tagada tulevikus maksude liikumise süsteemi sõltumatust individuaalsete kommertspankade käekäigust? Kuidas tagada oma turu kaitse ja piirata importi, mis otseselt lämmatab kodumaist tootjat? Kuidas tagada pensioniks kogutava raha ja avaliku sektori raha säilimine?
Riigid peavad taas leidma enese rolli, hakkama käituma riikidena, mitte kommertsi teenritena. Esikohale tuleb seada inimeste huvid ja nende elukvaliteedi tagamine. Keskmine Eesti, Inglise või Saksa pere ei pea maksma lõivu finantsturgude ahnuse eest.
