Presidendiks võib olla isegi telefonipost

Artur Sirgu kolmekümnendate algusest pärinevat kuulsat lendlauset tuleb täna taaskord meenutada. Sirk ütles seda vastuseks rahva kriitikale presidendikandidaadi, kindral Larka vanuse ja põduruse kohta. Piltlikult väljendades viis ütlus Pätsi nii pöördesse, et viimane riigi täielikult ära „presidentis”.

Täna, peaaegu seitsekümmend aastat hiljem, põhiseaduse muutmise vastupidise suuna puhul, on eriti paslik neid aegu meenutada, sest peale äsjaseid põhiseaduse „kohandusi” ongi presidendi ametipost peaaegu telefonipostiks muutunud. Andnud käest viimasedki maksvusele pääsevad pädevuse riismed, muutus president ahju tagant poliitikuid ja üldsust manitsevaks vanaemaks.

Kui küsime, kas presidendi otsevalimine annaks talle võimu juurde, tuleb tõdeda, et enam ei anna. Siinkohal peaks veelkord ja veidi lähemat ajalugu meenutama. Tõsiasi, et Põhiseaduse Assamblee 1992. aastal, Arnold Rüütli ülima populaarsuse tõttu presidendi otsevalimise välistas, ei vääranud ometi pea kümme aastat hiljem tema presidendiks valimist. Siit moraal – rahva tahte kui vääramatu jõu vastu pole mõtet sõdida, see tuleb lihtsalt üle elada.

Mis siis ikka - ega Euroopa Liit ei pääsegi presidentaalsete riikide poolest, kui just Prantsusmaa maha arvata, eriti esile. Võimude lahusus toimib ilma presidenditagi. Kellele meenub hoobilt, kes on Saksamaa või Austria president? Tõsi, ka neid riike, kus presidenti asendab monarhia, ei meenutata muidu, kui vaid asjaosaliste endi skandaalide läbi, erandiks paar igavat Skandinaavia riiki nagu Taani või Norra. Hispaania kuningaski pääses ekraanile vaid seetõttu, et palus Chávezil viisakalt lõuad pidada. Niisiis pole presidentidel ega monarhiail erilist mõtet, üksnes raha ja ande raiskamine, sellepärast on täiesti asjakohane ütlus, mis mõni aeg tagasi Rannamäe suust lendu läks, et Toomas Ilves raiskab Kadriorus oma annet.

Kindlasti raiskaks väärikas presidendikandidaat Siim Kallas Kadriorgu asununa oma annet, rääkimata Euroopa kultuuripealinna linnapeast Edgar Savisaarest. Võtab kohe nõutuks! Mis teha? Kui siinkohal Indrek Tarandi kandidatuuril peatuda, siis võiks samas küsida, kas Keskerakond siis ise nii viljatu on, et tõesti rohkem kandidaate pole? Tõsi, Enn Eesmaa taandas ennast, aga sarnaselt Indrek Tarandiga, võime Brüsseli hämarustest leida Vilja Laanaru-Savisaare (vabandust, tema kolmas nimi ei tule hetkel meelde) või kohapealt Kadri Simsoni. Miks me, edukad eestlased, lätlastest või leedulastest viletsamad oleme, et väärikat naispresidenti ei leia? Soolise võrdsuse eiramise poolest pääseksime vähemalt ajutiseltki Brüsseli näägutustest.

Lapski teab, et demokraatia ei kasva puu otsas, seda tuleb toota ning ikka ja jälle taastoota. Eestis on varemgi lubatud, et meil ei tarvitse demokraatiat importida, me oleme võimelised seda isegi eksportima. Olgem siis jätkusuutlikud ja tõdegem heal meelel, et seda jätkusuutlikust on taas ilmutanud vaid Keskerakond.

Veel olen Indreku presidendikandidaadiks saamise puhul jõudnud järeldusele, et arvestades tema kunagise kuuma sõnumiga liidrisärki, suhtuks ta nüüd peaministrisse tunduvalt karmimalt kui linnapeasse.

Heasoovlikuna jätan Indrek Tarandi presidenditoolile pääsemiseks roosad prillid ette, aga tema edu puhul tuleb tal oma tulevastes Kadrioru toimetamistes üks filmitähtedelt ja bändimeestelt pärinev harjumus küll maha jätta.