Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Prantslane Venemaast: teie seal põhjas olete arukad – aidake ometi Vanale Euroopale aru pähe panna!

 (126)
Simferopolis
Meeleavaldus SimferopolisFoto: Priit Simson

Kirjeldan olukordi, mida olen kogenud, inimeste arvamusi, mida olen kuulnud, ning vastuseid erinevaile küsimustele, mida olen küsinud, et mõista, milline on nende nägemus viimase poole sajandi jooksul Euroopas toimunud abrakadabrast. Nopped on võetud keskusteludest väljaspool Eestit elavate erinevate riikide kodanike ja erinevate rahvuste esindajatega.

Olen puutunud nendega kokku teenistus-, spordi-, töö- ja puhkusereisidel, aga ka väljaspool Eestit elanuna. Need pika perioodi jooksul kogunenud, lühikesed, justkui juhuslikult valitud nopped, millest mõni on rohkem ja mõni vähem poliitiline, sobivad päris toekal määral iseloomustama tänast rahvuslikku-, geograafilist-, geopoliitilist- ja julgeolekukeskkonda Euroopas.

Arvestades praegust Ukraina-Vene kriisi, alustaks ukrainlaste ja venelaste suhetest nõukogude sõjaväes. Peab kohe ütlema, et vene teenistuskontingent ei sallinud ukrainlasi. Solvavalt hoholliks või halvemal juhul isegi banderalasteks nimetamine oli tavapärane, kuid vastupidist – et ukrainlased oleksid venelasi katsabideks nimetanud – ma praktiliselt ei kuulnud.

Aasiti veel, et ukrainlased on služagad, kes püüavad oma väljaõppe- ja teenistusülesandeid eeskujulikult täita ning karjääri teha. Levinud oli kõnekäänd "hoholl bez lõtški ne možet domoi vozvraštšatsa" ehk "ukrainlane ei saa ilma pagunipaelata koju minna".

Seotud lood:

Minu esimene lennukimeeskonna komandör oli lennuväeakadeemia lõpetanud ukrainlane, äärmiselt erudeeritud ja intelligentne mees. Päev pärast lennukoolist väeossa jõudmist, kui mina teda veel ei tundnud, astus ta mulle ligi, kui seisin eskadrilli koosolekute ruumis ülesriputatud "Pravda" stendi ees ja sõnas: "Tere, saagem tuttavaks, ma olen sinu komandör!"

Äsja lennukoolist tulnu on veel määrustikupäraste suhtlemisnormide kammitsais – nii minagi. Seepärast muutis äsjatuvastatud ülemuse viisakas, mittemäärustikupärane pöördumine mu ütlemata kohmetuks. "Väga rõõmustav, seltsimees kapten!" Ent pärast lühikest pausi tutvustasin ennast siiski määrustikupäraselt, mille peale järgnes kohe väga ebamugav küsimus: kas ma "Pravda" juhtkirja loen?

Ma ei teadnud oma tutvusringkonnas kedagi, kes seda kõige mõttelagedamat nõukogude jura oleks lugenud! Otsustasin jääda ausaks ja vastasin: "Ei loe, seltsimees kapten!"

"Молодец, mina ka ei loe, aga nimeta edaspidi komandöriks, mitte "seltsimees kapteniks" ning olgem sellest hetkest "sina" peal!"

Seitsmekümnendate lõpus olin Kiievis lähetuses. Minu vastuvõtjad – kiievlane ja tema sõber poltaavalane – kutsusid mind õhtuks restorani. Ukrainas, kus mina omas lihtsameelsuses oletasin nõukogude- või venevastasuse nullseisu, pani mind hämmastama nende meeste teravalt vene kultuuri pealetungi vastu suunatud jututeema. Nad väitsid, et kui nemad, ukrainlased, püüdsid Tarass Ševtšenko mälestussamba juures oma kultuuriüritusi korraldada, siis lämmatati need võimude otsusel nõukogulikuks (loe: venelikuks) muutmisega.

Mõned aastad enne läinud sajandi lõppu olin Lääne-Ukrainas asuval Javorovo harjutusalal ukrainlaste maaväe lahingõppusi vaatlemas. Minu üllatuseks määrati mulle sidemeheks polkovniku auastmes ohvitser. Igal hommikul, kui me minu käsutusse antud Volgaga välja sõitsime, käis ta tankimas. Et päevas läbitud kilomeetrite hulk ei ületanud tavaliselt 50-60, siis küsisin, miks ta igal hommikul tankimas käib. Selle peale küsis tema omakorda, kas ma tean palju Volga 100 km peale bensiini võtab. Loomulikult teadsin: 12 kuni 14 liitrit. Nii ka vastasin. Seepeale naeratas polkovnik kavalalt ja sõnas: "Aga mul on isiklikud autod ka: Žiguli ja Zaporožets."

Kaheksakümnendate keskel käisin tihti Venemaa-poolsetel Peipsi järve jõgedel kalal, pardijahil ja jõhvikal. Kord, kui end ühes jõekäärus paadis ööbima asutasin ja priimusel teed keetsin, nägin ühte meest lähenemas. Kutsusin ta paati ja pakkusin teed. Ajasime juttu ning ta kurtis, et nende külad siin jõgede ääres on võimude poolt täielikult unustatud ja loota võib vaid jumalale. Teatud hetkel, kui meie lähedale oli veel üks paat siginenud, langetas ta tublisti hääletugevust, sõnades, et need "moskoviidid" võivad kuulda.

Mõni aasta tagasi jagasin laeval kajutit Peterburi lähistelt pärit mehega. Küsisin, kuidas Venemaal elu on. Tõi vaid ühe näite. Auto olevat ära varastatud. Tol ajal oli Venemaal korrakaitse veel miilitsanimeline ja need ei võtnud isegi avaldust vastu. Olevat siis ise detektiivi mänginud ja autovarga ning autogi viimaks leidnud, aga tagasi ei saanud. Kohtuski ei saanud õigust, sest varas olevat kohtunikele pisut rohkem maksnud. Oma jutu võttis ta kokku tõdemusega, et Venemaal on kõige hullemaks paheks korrumpeerunud võim ning ametnike ükskõiksus ja omavoli tavainimese vastu.

Loe veel

Aastat neli tagasi võtsin umbes kolme sõidutunni kaugusel Frankfurdist küüti Saksa tudengi. Ma ei mäletagi, mida ta õieti õppis, aga pärast lühikest spordijuttu läksime üle Saksamaa poliitikale. Nord Streami ehitus oli tol ajal aktuaalne ning küsisin, kas sakslased vaidlevad arvamuse üle, et võivad sattuda Vene gaasi tõttu poliitilisse sõltuvusse.

Tudeng alustas sellest, et Schröder olevat müüdav hing. Putin ostis ta ära, pakkudes NS-i juures suuremat palka kui Saksamaa liidukantsleri oma. Teiseks said mõned Põhja-Saksamaa kompaniid NS-i ehitamisel kasumliku otsa ja nende lobby mõjutas poliitikuid otsustama trassi kasuks. Noh, ja peaaegu 1000 inimest said paariks aastaks tööd. Saksamaa võinuks vabalt elada ilma Vene gaasita.

Et rääkisime ainult sõjajärgsest ajast, siis viimaks lisas ta, et kõige asjalikum poliitik olevat olnud Adenauer. Willi Brandtil istus spioon pikka aega kõhu all. Kohli võivat ka märkida, aga temast sai viimaks villand, ning ta oleks heal meelel näinud, et Franz Josef Strauss Baierimaalt või temasugune poliitik saanuks kord Saksamaal võimule.

Lisan siia, tema jutule, omalt poolt paar täpsustavat märkust: 2005. aastal ei suutnud Schröder "punarohelise" valitsusega enam võimule pürgida, aga kas ta seda nii väga ihaldaski – NS oli juba otsustatud. Franz Josef Strauss suri 1988. aastal.

Umbes aasta tagasi küsis üks katalaan, mäletades meie kunagist Balti ketti, et mis ma arvan nende lahkulöömisest? Vastasin ausalt, et halvasti arvan, ja tema oli väga pettunud, küsides, miks ma küll aru ei saa, sest Eesti lõi ju ka NL-ist lahku. Selle viimase argumendi peale kukkusid mu käed rippu, sest mul puudus vähimgi tahtmine ülikooli lõpetanud inimesele – seda see katalaan oli – aabitsatõdesid selgitada.

Paar päeva tagasi sattusin juttu ajama prantslasega. Loomulikult tuli kohe kõne alla Ukraina, ja vestluskaaslase mõtteks oli, et Putin on vaja paika panna. Aga kes paneb? Mees ei varjanud emotsioone: Hollande on tühi koht, Hispaania peaminister on tühi koht ja Itaalia ei oskavat ennastki valitseda, mis siis veel Euroopa asjadest aru saada? Sakslasi ega inglasi ta ei puudutanud, küll aga lisas: "Teie seal Põhja-Euroopas olete arukamad, aidake neile siin aru pähe panna!" Viimaks lisas veel, et Obama asemel oleks vaja Reaganit.

Ja viimaks: eile! Ajasin juttu Hispaanias elava ukraina noormehega. Oli nukker ja ütles, et juhtub see, mis ajaloos juba kordi juhtunud: Venemaa neelab taas Ukraina ning samal ajal on eurooplased rohkem huvitatud oma soojast persealusest (vabandust – nii ta ütles) ning Ameerika oma pesapallitulemustest.

Loodan, et lugejale annavad need nopped praegusest olukorrast ja selle põhjustest asjalikuma pildi kui mistahes ajaloolis-poliitiline süvaanalüüs.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare