Sarnaselt paljude Euroopa riikidega, suutis ka Soomes eelmiste parlamendivalimistega just parempoolne ja vaba turumajandust ülistav ideoloogia endale tee võimualtarini sillutada. Lubadused paremast elust, suurtematest palkadest, madalamatest maksudest – lausa imekspandav, kui sarnane on erinevate riikide liberaalkapitalistide poliitosakonna propaganda – uppus rahva arusaamadesse nagu soe nuga võisse.

Muidugi soovisidki paljud, iseennast ja oma panust muutmata, senisest suuremaid õigusi parematele tuludele ja pikematele puhkustele (meenutagem siinjuures Eesti valija arusaamasid enne EL-i astumist või ka teisi võimusektorit puudutavaid hääletusi). Paraku, öelgem otse ja varjamata, see ei ole lihtsalt võimalik.

Restorani minnes tuuakse tellijale menüü ja arukas tellija valib sealt sellised road, mida ta suudab süüa ja mille hindade maksmiseks tal jätkub rahakotis raha. Rumalam tellija ei vaata menüüd ega hindasid üldse, vaid palub tuua endale midagi head. Kõige arutum tellija palub tuua endale kõige kallimaid hõrgutisi, maksku, mis maksab, ning teab seejuures väga täpselt, et tal puudub võimalus oma tellimuse eest tasuda.

Just selliselt töötab liberaalkapitalismi ideoloogia. Lubatakse tellida kogu restoranile ja muidugi eelkõige iseendale, kõike head ning seejuures kaotada riietehoiu- ja teenindusmaksud ning mängida taustaks veel ka head muusikat. Sellise ideoloogiaga saab petta hoolimatut ühiskonda, kuid ka siis vaid teatud ajani. Nimelt hetkeni, mil saabub arve. Arved on saabunud restoranis ”Euroopa” juba Kreekas, Islandil (mingi otsaga ju seegi riik samas peos) ja Iirimaal. Arved on saabumas Belgiasse, Portugali, Hispaaniasse ja Itaaliasse. Ja arveid juba kirjutatakse iga ülivõlgnevustega Euroopa riiki, kus maksumaksja on valmis ikka veel enda kulul nalja teha laskma.

Soome puhul on eriti ilmekalt näha, kui vähe parempoolsed kosmopoliitilised parteid (lõimumise propageerijad) teineteisest erinevad. Soome Keskusta (Eesti võrdluses ehk endisaegse maarahvast esindanud Rahvaliidu (mitte siis Keskerakonna) sarnane liikumine, suutis saavutada soosituma partei tiitli ja Matti Vanhanen asus peale eelmisi valimisi parempoolsete valitsust juhtima. Varalaegas läks Soome Kokoomus parteile (sarnane partei Reformierakonnale), kes teatas enne eelmisi valmisi, et vaene ja rikas on nende jaoks nüüd üks ja seepärast tasub ka vaesel rikka poolt olla.

Väide on loomulikult sarnane rahvamuinasjutuga, kus suur ja väike vend läksid metsa puid tegema ning suur vend tegi ettepaneku, et kuna toit on ühine, söödagu ennem väikese venna toit ja alles tuleks siis suure venna toidukott avada. Teame väga hästi, kuidas see jagamine muinasjutus lõppes. Igatahes Kokoomus sai vaesedki plaksutama ja Jyrki Katainen on hoidnud varalaeka kaant. Tõsi, siiski selliselt, et Soome riigi võlg on viimase nelja aastaga paisunud üle 20 miljardi euro, 55 miljardist enne eelmisi valimisi 77 miljardi euroni. Tuletagem seejuures meelde restorani näidet.

Lisaks olid valitsuses veel rootsikeelse elanikonna esindus (RKP) ja üllatuslikult ka Soome Roheliste erakond. Opositsioon jäid Sotsiaaldemokraadid (SDP), Kristilisdemokraatidid (SKD), põhirahvust esindavad Perussuomalaiset (PS) ja vasakpoolsed (Vasemmistoliitto). Soosingus olid kolm suurt, Keskusta, Kokoomus ja SDP haaranud endale igaüks viiendiku valijate toetusest, Rohelised kümnendiku, Perussuomalaised kaheksandiku ja muud parteid viiendikulised osad. Selline oli siis olukord eelmiste valmiste järgi.

Mainigem lühidalt, et peale 25 miljadilist praalimist, on praalitud viimase nelja aastaga veel ka ühiskonna kokkukuuluvuse ja põhitugedega. Lubadustest hoolimata rikas ja vaene ei ole üheks saanud ega ole mõistvalt seda ka kunagi saamas. Naiivne vaene tõsi lootis ja Soome ametiühingud alustasid peale valimisi, oma edude säilitamiseks, suurstreike paberi- ja transiidisektoris. Peale seda näitas rikas vaesele oma vastuse ja kasumitega töötavad tehased lihtsalt suleti ning alagas võõrtööjõu sissevool.

Tööstus tänas sellise tähelepanu eest, kus vaene tahab ka rikka rahakotist midagi saada ning on siirdunud odavamatesse (nii tööjõu, kui ka maksude osalt) riikidesse. Viimase augu heaolu unelmatesse torkas veel ka Nokia, kelle hiilgeajad on tänaseks arvatavalt möödas. Riik ei ole aga midagi, mis looks ja arendaks, suutnud välja pakkuda. Laenudega on turgutatud raiskavaid kohalikke omavalitsusi ja suurettevõtlust. Kuid visioon, riigi koguvisioon, on lebanud seal, kus ta oli enne eelmisi valimisigi.

Olukorra parandamiseks pakutakse veelgi madalamaid maksusid, veelgi suuremat avatust ("müüme kõike, mida saame müüa") ja võõrtöötajate sissetoomist (mõelgem, mida räägib Eestis Reformierakond) hoolimata, et just selliste valikutega on tänane segadus tekkinud. Muidu nii taltsas soomlane hakkab siiski ära väsima. Keskusta skandaalid, kus riigi rahadega peeti üleval mittetulundusühinguid (Nuorisuoliitto), kust omakorda heldelt jagati seda sama riigi raha oma poliitikutele (k.a. Matti Vanhasele, kes end ise ametist tagandas ja andis peaminstri koha Mari Kiviniemele) või Kokoomus poliitikute (Ilkka Kanerva, Marja Tiura) altkäemaksusüüdistused, mis olemuselt olid igaühele altkäemaksudena selged, kuid kohtus JOKK puhastusid (vähemalt Marja Tiura puhul), Sotsiaaldemokraatide juhtidele makstud hiigelhüvitised (Jutta Urpilainen) riigifirmade juhtkondades osalemise eest (kusjuures osalemine oli ainult fiktiivne), Roheliste moraalitu käitumine, kus esmalt ollakse tuumaenergia vastu ja seejärel kiidetakse valitsuses olles heaks suisa kahe uue tuumaenergiajaama arendusload, rootsikeelsete Integratsiooniministri (Astrid Thors) tegevus(etus), kus Soomesse voolab sotsiaalpagulasi ja nendega kaasnev kuritegevus (kusjuures ka eestlased ei ole siin süüst priid) – soomlane hakkab kõigest sellest lihtsalt ära väsima. 

Pole siis mingi ime, et uuringutes on Perusuomalaiste toetus järjest kõrgem ja Helsingin Sanomate märtsi uuringute järgi olid Perussuomalaised juba Soome teiseks soositud partei. Tuletagem meelde, et veel pisut ja kokkuleppereglementuuri järgi on soositumal parteil õigus valitsuse moodustamiseks.

Kes on Perussuomalaised? Põhirahvuse esindajad, pärissoomlased. Kindlasti on see partei oma juhi, Timo Soini, näo ja moega. Timo Soini on otsese kõnega rahvamees, kes vastustab selgelt ebaselgeid asju. Kuulates teiste erakondade juhtide kõnesid, tuleb nutt peale (kas ka Eestis?) – nii segaselt ei räägi mudilasedki, kellelt midagi küsitakse, kuid Timo Soini on seni suutnud vastata otse, arukalt ja ausalt. Teine äärmiselt tähtis element on Perussuomalaiste oma maa ja oma kultuuri säilitamise soov. Euroopa Liiduga ollakse valmis tegema koostööd, kuid mitte jääma Brüsselist saabuva rongi alla. Kolmas ja majandusmehe silmade läbi vaadatuna ehk tähtsaimgi soov, on Perussuomalaiste nägemus sellest, et laristamine lõpeks. Senine laustellimine ja oma lastele hiigelvõlgade kaela määrimine, on sulaselge vale ja Timo Soini on seda ka korduvalt välja öelnud ning esitanud konkreetseid ettepanekuid, kuidas olukord kontrolli alla võtta.

Milline on hetkeolukord? Vanad ja riigi rahakotil enda olemise mõnusaks teinud parteid ohivad ja puhivad. Arvatavalt kogu Euroliit närib küüsi, kuna Timo Soini on otse öelnud, et kui Perussuomalaised on valitsuses, siis selline valitsus ei hakka Euroliidu praalimiskuristikku soomlaste raha pumpama ja, oh häda, mis siis, kui ka muud rahvusriigid sellest omariikluse taasarendamiseks julgust saaksid? Küll süüdistatakse Perussuomalaisi natsionalistideks, küll lausa rumalateks ja populistideks. Kuid samas pole korrumpteerunud erakondadel või sisuliselt kogu ühiskonnal mitte ühtegi paremat lahendust, kuidas kreeni vajunud Soome taas töökorda saada.

Tuleb siis vennasrahvale soovida kõike kõige paremat ja praeguses olukorras tähendaks see Perussuomalaiste toetust ning seejärel rahvuspartei julgust ning tahet oma ühiskonda korrastama hakata. Soomlastel on selles suhtes vähemalt võimalus, paljudel pole sedagi.