Poliitikas pole mingit põlvkonnavahetust
Adamsi meelest on noored poliitikud väga suur oht Eesti iseseisvusele. Ta sõnab: „Üks asi on see, et Eesti poliitikas toimub praegu selge põlvkonnavahetus. On jäänud küll veel mõned vanad liidrid, aga põhimõtteliselt reaalselt poliitikaga tegelevad, parlamendis töötavad ja ministriteks saavad järjest rohkem inimesed, kelle kasvamine ja teadlik elu on möödunud iseseisvas Eesti Vabariigis.“
Ma ei ole Adamsiga selles suhtes nõus. Minu meelest pole Eesti poliitikas küll mingit märkimisväärset põlvkonnavahetust toimunud. Needsamad inimesed, kes juhivad praegu erakondi — vähemalt esimehe tasandil −, olid poliitikas juba siis, kui Eesti oma iseseisvuse tagasi sai. Ja need, kes polnud, elasid igatahes juba täiskasvanud inimese elu. Eesti on ju praegu olukorras, kus järgmiseks peaministriks võib saada inimene, kes oli sellel ametikohal juba 20 aastat tagasi. Rääkida sellest, et Eestis on näha poliitilist põlvkonnavahetust, on minu arust üsna kummaline.
Muidugi on viimastel aastatel üha rohkem noori poliitikasse tulnud ja üha rohkem noori leiab endale ka koha mõne erakonna peakontoris, aga keda me ikka petame? Kas siis see on põlvkonnavahetus, kui telekaamerate ees annavad poliitikast aru noored, aga tegelikult teavad ju kõik, kes erakondi juhivad — ikka needsamad vanad?
Ma tegin huvi pärast väikse statistilise uuringu ja sain teada, et näiteks Soomes on parlamendis esindatud erakondade esimeeste keskmine vanus 40,8. Rootsis küll mõnevõrra kõrgem, nimelt 47,9. Ja Eestis? Eestis, kus nii paljud tahavad jõuda põhjamaade heaoluühiskonda? 55,2. Veel üks huvitav fakt: ei Soomes ega Rootsis pole ühtki suurema erakonna juhti, kelle vanus algaks numbriga 6. Meil on neid aga koguni kaks.
Loomulikult on selge see, et Eesti poliitika seda põlvkonnavahetust vajab. Eesti vajab nooremaid ja tervemaid erakonnajuhte ja poliitikuid, kes võtavad vastu suuri ja tähtsaid otsuseid. Sellist muutust ei saa aga tulla, kui noori, kes poliitikasse siirdumise peale mõtlevad, hirmutatakse sõnadega: „Te olete oht iseseisvusele.“
Samas on üsna selge, et ei ole kohe arukas moodustada valitsust inimestest, kes on äsja tulnud ülikoolist, või veel hullem, keskkoolist. Vanematel poliitikutel on ju kogunenud kuhjaga elutarkust ja Eestis on väga palju poliitikuid, kellelt on palju õppida ja kes teavad, mida nad teevad. Ent palju on ka neid, kellel on omal ajal jäänud haridusse suur lünk ja kellele nii mõnedki ülikoolilõpetajad teadmistes ja oskustes pika puuga ära panevad.
Rumalaid ja mitte midagi mäletavaid inimesi, kes võivad poliitikas suure jama korda saata — mõned on seda juba jõudnudki −, on igas põlvkonnas. Haritus ei sõltu vanusest ning selleni jõuda on juba palju raskem kui elukogemuseni, mis iseenesest külge hakkab.
