Ebavõrdsuse loomine gümnaasiumis langetab üldist õppetaset, sest õpetaja peab looma olukorra, kus kõik tulevad toime. Madalama teadmiste tasemega poisse peab mööndusi tehes kaasama. Põhikooli lõpueksamid on juba praegu lihtsustatud, et iga normaalse intellektiga noor lõputunnistuse kätte saaks.

Ehitama ei hakata teisest korrusest. Huvipuuduseta ja logelevaid poisse ei peaks iga hinna eest edasi upitama. Selle asemel tuleks uurida, millistes kodudes sellised õpilased kasvavad. Tihti algavad probleemid algklassides sellest, et vanemad ei osale lapse harimises üldse ja lükkavad kogu vastutuse kooli kaela. Kuidas saakski sellisest kodust pärit poiss kujuneda enda eest vastutavaks õpilaseks? Vanemate vastutuse oma lapse hariduse eest peab sätestama.

Kuidas peaksid end tundma pered, keda on õnnistatud mitme tütrega? Kuidas teatada neile, et korralikkus ja soov teadmisi omandada ei pruugi gümnaasiumisse viia, kuna poistel on eesõigus? Seda, kuidas tunneb end tark naine, kellel on tagasihoidlike vaimsete võimetega ning seetõttu ebakindel ja autoritaarne ülemus, teavad paljud haritud naised. Kui tartlaste idee käiku lastakse, saab selliseid olema veel rohkem.

Sooline ebavõrdsus õpetajate tasemel kehtib koolis juba praegu. Meesõpetajal on alati rohkem valikuvõimalusi. Naisõpetajad teevad ära paberi- ja klassijuhatajatöö, mida meeskolleegid teha ei taha. Antud kava kohaselt peaksid haritud naisõpetajad hakkama tulevikus harima kehvade oskustega mehi, kes hakkavad neile maksma kehva palka ja kehva pensioni.