Poisid langevad koolist välja naisõpetajate tõttu
Kindlasti ei ole põhjuseks see, et mehed oleksid vaimselt vähem võimekamad, kui naised. Me näeme ju, kui palju on ühiskonnas tähtsatel kohtadel mehi. Kindlasti on neid palju rohkem kui naisi. Järelikult ei ole harimatute meeste kihi tekkimises süüdi mehed, vaid haridussüsteem, mis ei suuda poisse sama palju kaasa haarata kui tüdrukuid. Üheks põhjuseks on see, et koolides on liiga palju naisõpetajaid.
Naisõpetajad ei tunne teismeliste poiste sisemaailma või ei tahagi seda teha. Olgu põhjuseks siis oskamatus või alateadlik pettumus meessoos. Poisid ja tüdrukud arenevad erinevalt, neil on eri huvid ja neile tuleks ka erinevalt läheneda. Naisõpetajad mõistavad tõeliselt vaid tütarlapsi, teisiti see ei saakski olla. Nad ei ole lihtsalt kunagi poisid olnud. Pealegi ka peresiseselt kuulatakse isade sõna palju rohkem. Naised ei suuda piisavalt poisse ohjata ja neile läheneda. Nii see lihtsalt on. Paljud naisõpetajad ei pruugi selle seisukohaga nõustuda, kuid sel juhul tegelevad nad enesepetmisega ega taha tõele otsa vaadata. Mehed ja naised on lihtsalt loodud piisavalt erinevateks.
Lahenduseks oleks eraldi poiste ja tüdrukute klasside moodustamine, mis on mujal maailmas taas päevakorda tõusnud. Me imestame, et miks meie poistest kasvavad ebamehelikud mehed ja naistest ebanaiselikud naised (tõsi - seda tuleb harvemini ette). Põhjus on selles, et poisid peavad sündimisest saadik kuni hariduse saamiseni viibima valdavalt feminiinses keskkonnas. Kes on haigla õed? Kes on lasteaiakasvatajad? Kes on õpetajad? Enamuses siiski naised. See sooline ebaühtlus mõjutab ka poisi psüühikat. Nii surutakse talle peale talle ebaloomulikku feminiinset maailmapilti. Siis ei maksa imestada, et teismelised poisid selle kõige vastu protestima hakkavad ja nii ka koolis pahandustesse satuvad.
Rootsist tuli huvitav uudis, et moodustatakse sootuid lasteaedu, kus poiste ja tüdrukute vahel mingit vahet ei tehta. Loodame, et sellise idiootsusega Eesti kunagi kaasa ei lähe, aga me ei saa selles ka täiesti kindel olla. On ju meie riigijuhtidel kombeks kõik "arenenud riikide" kombed üle võtta. Isegi aidsi suhtuti alguses Eestis teatava elevusega, et "näete, meil ka see arenguriikide haigus juba kohal". Ennetusega tegeleda ei tahetud. Siiski on targem alati tegeleda ennetusega kui tagajärgedega. Ja see, mida "arenenud riigid" teevad, ei peaks meid üldsegi huvitama. Meil on oma väga väike ja habras ühiskond, mida ei peaks iga välismaise "moeröögatusega" aina uuesti segi peksma asuda. Nii võime küll saada välismaist kiitust, kuid tagajärgedega peame ise toime tulema. Kui tuleme...
Hardo Aasmäe tegi hiljuti väga õige ettepaneku, et poisid võiks saata spordilaagritesse, mida juhiksid sõjaväelased. Miks mitte liita sinna ka töö tegemine? Selle asemel, et suvel niisama logeleda, võiksid nad sellise laagri läbida.
Nii õpiksid nad terveid eluviise, isamaalisust, töö tegemist ja vastutustunnet - kõike seda, mis hilisemas elus kasuks tuleksid. See oleks riigile igal juhul parem, kui nad sellise laagri asemel kuritegevuse või joomisega tegeleksid. Võiks isegi olla nii, et kes seda laagrit ei läbi, ei pääse ka järgmisesse klassi edasi. Kindlasti noortele selline idee esmapilgul ei meeldiks, sest nad ei oskagi väärtustada seda, mis neil kunagi hiljem elus kasuks tuleb. Noored elavad tänases päevas, suutmata sageli kaugemale vaadata. Kuid hiljem, kui nad mõistavad, et see kõik on aidanud neil täisväärtuslikeks kodanikeks, naisteks ja meesteks sirguda, on nad selle kõige eest tänulikud, ja soovivad omagi lastele sama.
