Põgenesin pisikese lapsega trammist kodutute kakluse eest
See tuleb üle elada lihtsalt. Aga täna, laupäeval, kui astusin Viru keskuse peatusest kl 11.22 Kadrioru poole suunduvasse trammi, jäime tagumise ukse juurde lapsega seisma. Aga laps surus nina salli sisse, sest lärmav kamp istus seal liisuvas atsetoonipilves. Liikusime kärmelt trammi etteotsa, kuid Tallinna Ülikooli juures läks neil omavahel kätšiks - laps vaatas hirmunult, kuid minul tekkis paanika.
Olen täielikult vägivallavastane ning oleks tahtnud trammist lahkuda. Ootasin, et trammijuht reageeriks kuidagi, avaks uksed, paluks kaklejatel väljuda. Kuid trammi naissohver ei teinud väljagi. Kaks meest kaklesid, üks vedeles maas, teine pani jalaga, kolm irvitasid uneledes. Matsud käisid üle trammi - lihtsalt vastik! Üksikud sõitjad olid nagu kivikujud, keegi ei liigutanud, sest keegi ei tahtnud ise kolakat saada. Ühel kaklejatest oli nina mädanemas, võimalik, et keegi oli seda lihtsalt püüdnud otsast hammustada - seda panin tähele siis, kui trammi astusin, sest nad vaatasid ahnelt iga sisseastujat.
Kuid kaklus halvas mind täiesti. Põgenesin trammis veel paar sammu esimese ukse suunas, aga edasi polnud enam kuhugi liikuda. Hoidsin tütrel kätt tugevalt peos, et ta ometi nutma ei hakkaks, sest see võinuks kaklejate tähelepanu köita ja see oli viimane, mida tahtnuksin. Pidasin silmsidet tahavaatepeegli kaudu trammijuhiga, kes oli täielik rahu ise. Kas ta üldse märkas seda kätši? Või on see tõesti tavaline? Kuid tõsi - mida saakski ta teha? Lõpp-peatuses valgus tramm tühjaks, pudeleid täis kilekottidega kaklejad olid viimased. Ühe laup oli verine, sellele pani ta hangest lund. Teine kakleja oli noor mees, vaevu 25aastane. Kuhu neil minna, vaatasin neile trammiaknast järgi. Kuhu ometi?
Väljas oli 10 miinuskraadi. Kogu see kamp oli elu ees alla andnud, kuid nii kohutavalt piinlik hakkas endal. Et ma seda kampa üldse märkasin. Ja pelgasin. Kartsin. Need kodutud üldjuhul vöörast vist ei puutu, kuid nad on nagu märk riigi südametunnistuse puudumisest. Neil ei olegi vist muud kohta, kuhu oma pesa teha, kui trammi või - näiteks eile hommikul ka Viru keskuse 4. korruse raamatupoe kohvikusse.
Seal hommikukohvi juures märkasin, kuidas kaks tegelast magasid erinevate laudade taga, ühel kilekotid ilusti-viisakalt laua all, ning omamoodi oli mul hea meel, et nad said seal soojas magada. Kuna kohvik oli suhteliselt tühi, oli see vaatepilt inimlikkuse tunnistus. Iseasi on, kas see kõik peab nii kurb kokkuvõttes olema.
Kas peab?
