Pisipõnni koht ei ole kinos!
Mul on 8aastane vend, kellega olen käinud vaatamas peaaegu kõiki multifilme, mis viimase kolme aasta jooksul kinodesse tulnud on. Lapsele meeldib kinos käia, ta saab aru, mis filmis toimub ja küsib vahel täpsustavaid küsimusi vaikselt sosistades. Teisisõnu — ta on juba täitsa tublis kinoeas.
Küll aga näen ma iga kord temaga kinos käies lapsevanemaid, kes on kinno tulnud kuni kolmeaastastega. Pered, kus on üks vanem laps ja teine 2aastane või sõbrannad oma päris tillukeste lapsukestega. Vaatan ja imestan — kes tuleks nii väikese lapsega kinno!? Sellises vanuses laps ei saa esiteks aru, mis filmis toimubki, ta ei tunne pooli seal kasutatavaid sõnu ning kohe kindlasti ei oota ükski 2-3aastane elevusega kahetunnist pimedas ruumis istumist, ilma et ta tohiks vahepeal ringi joosta või juttu ajada.
Mu sõber katsetas oma tütrega esimest korda kinos käimist, kui “Rapuntsel” kinno tuli. Tüdruk oli 3aastane. Ta võttis 10 minutit pärast filmi algamist 3D-prillid eest ja umbes poole tunni pärast palus tüdruk isa, et nad nüüd koju läheks. Siit ka mu teine imestus — 3D-prillid väikelastele!? Nüüd on kinodes kauaoodatud “Autod 2” ja ma olin üpris pettunud, kui selgus, et ka see on 3D-film. Teadsin juba ette seda hulka väikeseid lapsi, kes filmi vaatama lähevad ja mõtlesin, kui jube — sajad tillukesed lapsed suurte, raskete ja ebamugavate prillidega, mida nende ninanöps kinnigi hoida ei suuda.
Multikad multikateks, seal on palju lapsi ja lärmakas on saalis niikuinii. Üks tahab juua, teine süüa ja absoluutselt kõik pissile. Sellega tuleb lihtsalt harjuda, kui multifilme vaatamas käiakse. Õnneks lapsi ennast see ei sega — nad pole veel lihtsalt nii suured, et neid häiriks krõbisevad paberid ja see, kui keegi jalaga vastu su seljatuge taob. Nad on lapsed ja lapsed on oluliselt tolerantsemad kui meie.
Hoopis teine asi on suurtele mõeldud filmid! Käisin eelmisel nädalal Solarise kinos “Harry Potteri” viimast filmi vaatamas. Kino koduleheküljel oli selgelt kirjas, et film pole soovitatav alla 12aastastele. Loogiline ka — kes vähegi raamatute või filmidega tuttav on, teab, et 7. osa on iseäranis sünge ning 70% filmist on täielik action. Olin küll raamatut lugenud ja teadsin, mida oodata, kuid ka minu jaoks oli see film pisut nagu… liiga! Liiga vali, liiga kiire ja hoogne, liiga kurb ja liiga sünge. Muidugi raamatule kohane, kuid see pole praegu teema. Kinosaali tuli ka noor ema koos umbes 10-12aastase ja mitte vanema kui 5aastase lapsega! “MIDA?” mõtlesin. Milline ema tuleb nii väikese lapsega vaatama filmi, kus põhiliselt karjutakse, sõditakse ja tapetakse!? See pani mind ka mõtlema, et kinod võiksid võtta vastu korra, kus mõningad filmid on keelatud näiteks alla 10aastastele või on selgelt märgitud, et väikelapsega kinosaali ei lasta (romantilised komöödiad, märulid jne).
Sõbranna käis oma kallimaga vaatamas romantilist komöödiat, kuhu paar oli kaasa võtnud oma umbes 3aastase poja. Laps istus pool tundi vaikselt paigal, siis aga võttis välja oma häält tegeva mänguasja — see segas kõiki, kuid vanemad lapselt lelu käest ei võtnud. Sõbrannal ajas ikka harja punaseks küll — tahad kallimaga mõnusa kinoõhtu teha, kuid su ees istub või õigemini sipleb üks kolmeaastane. Rääkimata siis lapsele ebasobilikest stseenidest filmis… “Kui sul pole last kellelegi hoida jätta, siis ära mine ise ka kinno,” ütles sõbranna ja mina nõustun tema arvamusega. Ning jah, ka temal endal on väike laps, kes veetis selle õhtu vanaema juures. Lapsi ei pea kõikjale kaasa võtma lihtsalt seetõttu, et neile pole hoidjat suudetud leida. Milleks siis “Beebiga kinno” kinokavad mõeldud on!?
Mida teie arvate? Kui vana lapsega sobib juba kinno minna ja milliseid filme tohiks talle üldse näidata? Kui vanalt teie lapsed esimest korda kinos käisid?
