Piinlikke võtteid häälte püüdmisel

Valimisreklaamide aeg on selleks aastaks läbi. Lisaks absurdsetele lubadustele, tundmatutele näopiltidele ja üksteise materdamisele leidus seekord ka tõelisi ämbreid. Nende puhul tahaks tõesti peaminister Ansipit tsiteerida: „Tule taevas appi!“

Juhtum 1

Poliitik seisab toidupoe ukse juures ja jagab linnaliinibusside ajagraafikuid. Pärast järjekordsele möödujale bussigraafiku ulatamist, tuletab poliitik talle meelde: „Valige siis kindlasti meie erakond“ ning lisab vastava kandidaadi numbri. „Kahjuks pole mul võimalik Teid valida, elan Tartumaal,“ vastab talle mööduja. „Noo, sellisel juhul pole teil ka bussigraafikut vaja,“ vastab poliitik kiirelt ja napsab ulatatud graafiku tagasi.

Juhtum 2

Koos postiga tuleb käsikirjaline ja margistatud kiri. Saatja aadressi märgitud pole. Avades vupsab välja järjekordne valimisreklaam. Lähenemise teeb veelgi võltsimaks asjaolu, et ümbrikule kirjutatud nimega on eksitud ja nii on saajale ka hoopis uus perekonnanimi omistatud.

Juhtum 3

Postimeest avades vaatab vastu leheküljesuurune Andrus Ansip. Üritades lehte keerata „avaneb“ Ansipi pea. Pärast mitut lugejat, rebeneb peaminstri pea aga hoopis otsast.

Juhtum 4

Postiga saabub ümbrik, mille peale on kirjutatud „Isklik“. Ümbriku sees on kiri „Vali oma mees - Aivar Kokk!“ Minu mees küll Kokk pole, ehk peaks kirja tema naisele edasi saatma?

Ilmselt on kõigil tuua veel ja veel sarnaseid juhtumeid. Sellised reklaamid mõjutavad valijat pigem kedagi teist eelistama. Valijad on mõtlemisvõimelised ja vajavad sisulisi lubadusi ja arutelusid. Millal üks kord häälepüüdjad aru pähe võtavad?