Kui tavaliselt on vanem see, kes õpetab lapsi pärast tualeti kasutamist käsi pesema, siis mind õpetas omal ajal tädi. Ema teeb mitmeid töid, mis käsi määrivad ja asub siis neid pesemata toitu valmistama. Märkusi olen teinud juba nõrkemiseni, siis vahel pistab pärast WC külastamist kaks sõrme hetkeks vette. Kui kord ütlesin, et sellest on vähe, nähvas vastu, et ega ta palja käega tagumikku ei pühkinud…

Tema toas valitsev segadus, mõttetud esemed ja tolm on kohutavad vaadata, need ei jää üksnes ühe ruumi piiresse, inetu on kodu esikust alates. Mul pole lubatud midagi ära visata, vastuseks saan alati, et “kuna sa pole ise midagi teeninud, ei tea sa, kui suure vaevaga üks või teine asi on saadud”.

Lisaks jätvat tühjus, mida mina vägisi taga ajavat, vaese mulje. Päris kindlasti on praegune mulje palju vaesem, alati on mul küllasaabujate ees väga piinlik.

Lapsena olid mul paar korda ussid, pole kahtlust, et need olid tekkinud koduse ebahügieenilise olukorra tagajärjel. Meil on kaks koera, kõikjal vedelevad nende karvad, sest kutsikast saati lubas ema neil hakata voodis käima. Tavaline ongi, et minu selja taga põõnab koer, õhus lendlevad karvad, mis ajavad läkastama.

Kui olen mõnda aega kodust eemal viibinud ja tagasi saabun, märkan õudusega, kui räpased on koerte toidukausid…Imestan, kuidas selline “ilumeel” on inimesel, kes on võimeline looma kaunist kunsti. Mõni nimetab seda “loominguliseks segaduseks”, kuid segadusel ja mustusel ehk ebahügieenilisusel on kindlasti vahe.

Kuidas aga kasvatada ümber eakas inimene, miks pean absoluutselt iga kord, enne kui ta toitu valmistama asub, temalt paluma, et ta käsi peseks? Asun peagi omaette elama, ent teda külastama jään ju ikka ning tahan hoida häid suhteid. Kardan, et siis muutub kõik veel hullemaks ning koju ilmuvad parasiidid…