Pihtimus: kuidas ma oma gei-sõbralt tema silmarõõmu üle lõin
Alustan otse algusest. Nimelt, kui olin kolinud oma teise üürikorterisse, hakkasid sõbrad ja tuttavad mu ümber kogunema, justkui oleks nüüd midagi suurt toimunud. Hästi, ruumi oli seal tõesti palju, ühe inimese kohta kolm tuba. Mugav oli korraldada pidusid ja niisama istumisi. Muidugi ikka arvestades naabritega, kuna see ei olnud siiski mu isiklik kodu.
Ühel heal õhtul aga külastas mind mu tolleaegne hea sõber, kes on juhtumisi gei ja just oli saanud läbi kaitseväest. Ta kutsus mind endaga õhtul geiklubisse, et tutvustada mulle oma kallimat. Minule sealne õhkkond meeldis: rahulik, keegi ei kakle ja keegi ei löö külge, kuna teavad kes ma olen. Igal juhul pole tegemist mitte mingi lihaturuga, nagu mul kombeks on arvata teiste klubide kohta.
Tema sõnade järgi oli too poiss nii kena ja armas ja seletas, kuidas nad ikka jumaldavad teineteist. Jutud aetud ja end üles löödud, asusimegi teele. Mu hea sõber oli jutukas ja energiline. Selline tore poiss, et kohe tunne justkui oleks teda tundnud terve elu, ometi vaid paar aastat kooli aegadest.
Jõudsime vanalinna, kus tolle klubini oli vaid mõned sajad meetrid. Jalutades haarasime teepeale kaasa paar siidrit ja kohale jõudes oli juba üsna meeldivalt lõbus olla. Uksest sisenedes hüüdis sõber, et näe, ta ongi juba kohal. Läksin sisse ja justkui naelutatult seisin seal, suu ammuli ja hingetu. Ma armusin momentaalselt. Kohe, kui teda nägin ei suutnud midagi öelda peale "Tere".
Õhtu edenedes aga nägin, et too kena noormees ei pööra mu sõbrale üldse tähelepanu. Mõtlesin veel et ta justkui gei moodi välja ei näe ja ei räägi ka nii. Olen oma tuttavate seas leidnud nii mõnedki veel kapist väljumata geid ja seda isegi esmakohtumisel, kuid selles noormehes ei tundunud seda grammigi olevat. Lühikese katsena kutsusin ta tantsima, kergest soovist teada, kas ma talle samamoodi olen silma jäänud. Noormees tuligi minuga otsekohe lavale kaasa ja hiljem jutustasime lauas nagu vanad sõbrad.
Läksin õue, et veidike end tuulutada ja suitsetada üks sigarett. Noormees järgnes mulle, võttis mul käest ja hakkas kogelevalt küsima, kas mina olen kunagi esimesest silmapilgust armunud? Vastasin jah, teadmata tol hetkel, kas varem on nii mul olnud. See oli automaatne vastus, kuna see õhtu oli ju oma töö juba teinud. Noormees suudles mind ja nii ma sulasingi. Hiljem, kui õhtu hakkas juba veerema hommikuks, läksime minu üürikasse tagasi, igaühele siis oma tuba kenasti. Mu sõber ei tahtnud aga üksi magada ja küsis, kas too noormees soovib temaga ühte heita. Noormees aga vaatas silmad pärani lahti, kas too on hulluks läinud või? Sain selgust, et mu sõber oli mulle valetanud. Kuid miks?
Imestasin, kuidas saab keegi midagi sellist välja mõelda ja küsisin otse ning viisakalt, kas neil siis oli suhe? Noormees vaatas, et ta on ilmselgelt täitsa hullude juurde sattunud ja ütles, et midagi sellist ei ole olnud. Varem oli mu sõber küll talle armastust avaldanud, kuid noormees ei osanud sellele reageerida, arvates, et tal ongi see kombeks, kui kellegagi hästi läbi saab.
Noormees hakkas juba rääkima, et ei, tema hoopis magab minuga ühes toas, kuna too gei tundus juba hirmuäratavalt pealetükkiv. Nii ka läks. Järgmise päeva hommikul palus sõber, et meie noormehega omavahel numbreid ei vahetaks. Ometi oli ta mu sõber ja nii ma siis ka keeldusin numbri admisest. Noormehe silmist oli näha pettumust. Mul oli nii kohutavalt kahju - mine tea, ehk ma ei näegi teda enam.
Umbes nädal hiljem helistas mulle sõber uuesti ja kutsus samasse klubisse. Olin nõus, väikese lootusega seal seda noormeest taas näha. Nii ka läks ja seekord salaja jagasime numbreid. Õues taas väikest pausi tehes tuli sõber minu juurde jutuga, et noormees plaanib minu juures end sisse seada, kuna siis on tal mugavam elu ja ei pea enda järel eriti koristama ja üleüldse on mugavam. Küsisin kohe noormehelt, kas see on tõsi. Tema aga vihastas, et mis jutt see on ja et see on ju jabur. Ühesõnaga tegi sõber kõik selleks, et mitte lasta meil kokku jääda.
Aeg tegi siiski oma töö ja kutsusin ise noormehe enda juurde elama. Meil oli koos väga tore kuni ühe õhtuni. Mulle helistas jälle see gei-sõber ja rääkis, et minu noormehel on kuskil pruut juba pikemat aega ja et täna õhtul nad kohtuvad. Kaotasin aru ja ootasin, millal saabub minu noormees koju, et temalt tõtt kuulda. Noormees saabus ja mina küsisin otse: "Kas sa hakkad ise mulle rääkima või ma jutustan su loo kõvahäälselt ise ette?" Tema ei saanud justkui millestki aru. Olin eelnevalt saanud isegi selle tüdruku telefoninumbri, kes olla tema pruut.
Küsisin noormehelt numbri tausta seletamata, mis ma sellega teen. Otsisin terve tema telefoniraamatu läbi ja seda numbrit seal sees polnud. Helistasin isegi sinna. Keegi vastas, ma ei saanud läbi selle lärmi, mis taustaks oli, mitte midagi aru. Ulatasin telefoni oma noormehele ja küsisin, kes too neiu on? Ta kuulas natuke, küsis, kes seal on ja siis kostus naeru ning mingit juttu, kus käis läbi ka selle gei nimi. Mu noormees tundis hääle ära ja küsis: "Kati, sina või?" Kati nimelt on selle gei õde. Kogu see jutt oli neil omavahel kokku lepitud.
Küsisin järgmisel võimalusel sõbralt, miks ta nii valetab. Tema aga naeris selle üle ja viskas toru hargile. Hiljem aga ei vastanud üldse enam kõnedele. Kui siis helistas ise ja ainult noormehele. Ma olin pühaviha täis - kuidas tal ikka seda jultumust jagub?
Ühel päeval helistas ta uuesti ja rääkis, kuidas ta oli näinud just praegu ühe hotelli ukse eest minu noormeest ja mingit naist koos sisse minemas. Minu teadmiste järgi oli mu noormees üldse oma ema külastamas Ida-Virumaal. Nii see ka oli, kui helistasin. Ema ütles, et jah ta on siin, tahad rääkida temaga? Ütlesin jah ja noormees rahustas mu maha ning ütles, et ma enam ei vastaks selle hullu kõnedele. Nii ka läks.
Paar kuud huljem me kihlusime ja nüüdseks oleme terve aasta abielus olnud. Meil on enda isiklik korter, mõlemal on keskmiselt või veidi ülegi tasustatud töö. Teeme sama tööd nimelt. Sõber aga enam ei helista, kuna nägi ilmselt pulmapilte netis ja loobus vaevumast. Imelik on tagant järgi mõelda, kuidas ja kus me kohtusime ning läbi millise vaeva ja hingepiina siiski koos oleme. Kohe suhte algul üle elatud katsumused näitavad, kui palju keegi üldse on valmis vaevuma. Meil läks vägagi õnneks.
Lastelastele tulevikus on vähemalt lugu jutustada. Ja lugu on üsna õpetlik - et ei tasu uskuda ka väga hea sõbra uskumatuid lugusid, kui ise oma silmaga ei näe.
