PERH-i verekeskuse juhataja: mida meie verega tegelikult tehakse
Eelmisel nädalal tõstatas kogenud doonorist Delfi lugeja hulga küsimusi veredoonorluse kohta: miks ei saa doonorid oma vaeva eest raha, miks ei mõõdeta doonorite vere ferritiinitaset ja mida meie verega üldse tehakse. Küsimustele vastab Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse juhataja dr Riin Kullaste.
Miks on Eestis doonorlus tasustamata?
Tasustamata ja vabatahtlik doonorlus tagab maksimaalselt ohutu doonorivere. See on ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) soovitus. WHO töötab selle nimel, et aastaks 2020 oleks kogu maailmas tasustamata veredoonorlus. Viimane selleteemaline kõrgetasemeline foorum oli just oktoobri alguses Roomas.
Teiste kudede ja organite doonorluse osas juba kehtib printsiip, et seda ei saa teha kasu saamise eesmärgil. Tasustamata veredoonorlus on ohutum nii patsientidele kui ka doonoreile endile. Näiteks Leedus ja Saksamaal eksisteerib nii tasuline kui ka tasustamata doonorlus ning statistika näitab, et tasuliste doonorite verest leitakse kuni kaheksa korda rohkem vere kaudu levivaid haigusi kui tasustamata doonorite verest. See tõestab, et doonori siiras soov aidata abivajajat, ausus ankeedi täitmisel ning meditsiinilise läbivaatuse käigus tagavad patsientidele maksimaalselt ohutu vereülekande, mis on meie kõigi kui potentsiaalsete patsientide huvides.
Pealegi - kes siis ütleb, mis on vere hind? Tegelikult on ju doonoriveri hindamatu, kui me mõtleme inimestele, kes on seeläbi päästetud.
Mida meie verega tehakse?
Tänapäeva meditsiin ei kasuta raviotstarbeks täisverd, vaid täisverest valmistatud erinevaid verekomponente. Tavapäraselt valmistatakse täisverest kolme põhikomponenti: erütrotsüütide suspensiooni, värskelt külmutatud plasmat ja trombotsüütide kontsentraati. Eesti doonorite verest valmistatud verekomponendid - erütrotsüütide suspensioon või trombotsüütide kontsentraat - kantakse üle Eesti inimestele. Samuti suurem osa vereplasmast.
Plasmast, mida ülekandeks ei vajata, valmistatakse ravimeid, mis lähevad samuti Eesti patsientidele - hemofiiliahaigetele, immuunpuudulikkusega haigetele, põletushaigetele jne. Plasmast ravimite valmistamine ei toimu Eestis, sest see on ülikallis. Viimane plasmatehas, mis asus Tallinnas, suleti juba möödunud sajandi lõpus, sest tootmine ei vastanud nõuetele. Vastavalt lepingutele tulevad Eesti doonorite plasmast valmistatud ravimid Eestisse tagasi. Seega Eesti veredoonorid on doonorid oma, Eesti, inimeste jaoks.
Miks ei testita doonorite vere ferritiinitaset?
Ferritiin ei kuulu kohustuslike doonorivere uuringute hulka ei meil Eestis ega ka mujal Euroopas. Kaks kuud meeste puhul ja kolm kuud naiste puhul kahe donatsiooni vahel on tervel inimesel piisav aeg rauadepoode täitumiseks. Kui aga toidus ei ole piisavalt rauda, või on mingi raua imendumise häire, võib juhtuda, et rauadepoo taastumine on puudulik. See väljendub ka hemoglobiinitasemes, sest hemoglobiini sünteesimiseks on vaja rauda.
Juhtum, kus rauadepood on pikka aega täitmata ja hemoglobiin püsib siiski normaalsena, on üliharuldane. Veredoonorluse jaoks madal hemoglobiinitase on 6-7% kõigist doonoriks tulijatest ja neile me soovitame pikemat taastumisperioodi või anname toitumisalaseid soovitusi. Kui aga olukord ei parane, tuleb minna arsti juurde. Veredoonorlus ei ole normaalse sageduse juures rauavaeguse põhjuseks.
