Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

PERH-i arst: depressiivsed Eesti maakonnahaiglad?

 (55)
RAPLA MAAKONNAHAIGLA
Rapla maakonnahaiglaFoto: Arno Mikkor

Hea kolleeg ja reformierakondlane Eero Merilind arutles Delfi veergudel Eesti maakonnahaiglate tuleviku üle. Olen töötanud meditsiinisüsteemis üle 20 aasta, omandanud kogemusi kolmes riigis, kahel kontinendil ja seega mõnevõrra tean, mis reaalselt ja iga päev haiglaseinte vahel toimub

Oma eriala (anestesioloogia- ja intensiivraviarst) tõttu puutun kokku kirurgiliste ja raskelt haigestunud patsientidega, seepärast toon edaspidi näiteid just vastavast meditsiiniharust, ega puuduta peremeditsiini ja sisehaiguste valdkonda.

Ikka ja jälle mõtlen, miks üks või teine haige on saabunud Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, kus ma praegu töötan. Kelle huvid on mängus? Kas patsient saab sellest parema kliinilise tulemi? Kas ja kuidas peaks maakonnahaiglaid päästma?

Maakonnahaiglate sulgemine on kulude kokkuhoid vaid korraks ja haigekassa eelarve jääb tänu sellele veel mõneks aastaks tasakaalu, kuid varem või hiljem avastame, et oleme saaginud oksa, mille peal istume. Küüniliselt võiks ju mõelda, et kõik on taotluslik – kallist meditsiiniabi vajavad eelkõige eakad inimesed ja kui haiguste avastamine ning ravi hilineb, siis... Nii et mõne aja pärast on tabatud teinegi kärbes: kokkuhoid pensionisüsteemilt.

Eesti suuremad haiglad (regionaal- ja keskhaiglad) töötavad juba praegu maksimumi lähedastel võimsustel. Muidugi on võimalik veel betooni investeerida ja laieneda, kuid teatud hetkel tulevad ette meditsiinilised ja mittemeditsiinilised piirid, näiteks haiglasiseste infektsioonide ohjeldamine ja patsiendikeskse miljöö loomine.

Seotud lood:

Ligipääs tervishoiule ei tohiks sõltuda postiindeksist

Praegu hospitaliseeritakse maapiirkonnast kirurgilisele ravile saabuv haige vähemalt 24 tundi enne operatsiooni. Maailmas püüeldakse selles suunas, et haiged saabuksid operatsioonipäeval. Muidugi nõuab see hästitoimivat süsteemi, et kõik vajalikud uuringud ja konsultatsioonid oleksid enne tehtud. Tulu saadakse voodipäevade kokkuhoiu arvelt, infektsioone ja tüsistusi esineb vähem ning tulemiks on kiirem väljakirjutamine ja väiksem ravikulu.

Teine suundumus maailmas on päevakirurgia, mis tähendab, et väiksemamahuliste operatsioonide järgselt saab patsient juba samal päeval koju. Maakonnahaiglate sulgemise järel hakkame neid protseduure tegema kallil regionaal- ja keskhaiglate pinnal ja haiged jäävad haiglasse, kuna üheks koju lubamise kriteeriumiks on elukoha kaugus meditsiiniasutusest.

Kirurgilist järelkontrolli suudavad perearstid ja -õed teatavas osas sooritada, kuid sageli hoitakse suuremates haiglates patsiente pikemalt voodirežiimil ainult selle pärast, et vastasel juhul kaoks patsient jäljetult.

Ligipääs tervishoiule ja meditsiinile ei tohiks sõltuda postiindeksist. Maal on väiksemad sissetulekud ja kehvem ühistransport. Miks peavad maaelanikud haiglaarsti külastuse eest rohkem maksma ning aega kulutama? Kas riigil on plaan koos maakonnahaiglate sulgemisega kompenseerida reisimise ja kaotatud tööpäevade kulu? Leian, et see oleks igati õiglane.

Paneme haiglad kinni, kuid kas oleme mõelnud, mida teeme neis töötava personaliga? Enamik neist on spetsialiseerunud ja võib-olla leidub neile loodavates tervisekeskustes tööd, kuid kindlasti ei jätku seda kõigile. Mõnest Eesti nurgast ehk kannatab sõita kesk- või regionaalhaiglasse tööle, kuid arvan, et paljud kolleegid hoopis pühivad Maarjamaa tolmu jalgadelt ja lähevad pagulasarstideks ning -õdedeks.

Sel juhul ei tohiks enam keegi kutsuda neid mugavuspagulasteks, pigem poliitilise ebakompetentsuse pagulasteks. Võib-olla läheb see arst esialgu ajutiselt, kuid statistika näitab, et peagi liiguvad kaasa nende elukaaslased ja lapsed. Väheneb maksumaksjate arv.

Uuringute asemel on legendid "suhtlemishälbega kõrilõikajatest kolkas"

Haiglad on maakonnakeskustes sageli kõrgharidusega inimeste jaoks ainsad tööandjad haridusasutuste ja omavalitsuste kõrval ning haiglate sulgemine hakkab mõjutama terve kogukonna edasist vaimsust.

Loe veel

Kindlasti huvitab nii patsienti kui ka sotsiaalministeeriumit ja haigekassat, milline on kliiniline tase maakonnahaiglates. Aga milline on tase kesk- ja regionaalhaiglates? Ebaselgetel põhjustel peetakse Tallinnas kolme suurhaiglat, kuid pole ühtegi tõsiselt võetavat uuringut ega auditit, mis tõestaks, et haigla A ravitulemused on paremad kui haiglas B, või et haiglas C oleks tüsistusi vähem kui haiglas A. On vaid legendid, et "kolkas on suhtlemishälbega kõrilõikajad".

Meie erialaselts on juba aastaid kogunud andmeid kõikidest Eesti haiglatest ja nende võrdlemisel on leitud, et kergemate ja keskmiste raskusastmetega haigusjuhtumite korral ei ole mingit vahet, kas neid on käsitletud suur- või maakonnahaiglas!

Haiglate sulgemine maakonnakeskustes ei ole üheselt võetav kulude kokkuhoid ning sellel on paratamatult kaugemad tagajärjed, mida hiljem on tunduvalt kulukam tagasi pöörata.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare