Meie pereema viskas joodiku kodunt välja juba varakult. Ja õigesti tegi, sest miks peaksid ülejäänud pere liikmed kannatama? Usun, et tänu sellele said kõigist ülejäänud pereliikmetest edukad inimesed.

See kaaskannatamise jutt on minu meelest liiga altruistlik, sõltlasel (vahet pole, millisest ainest) on alati ja igavesti peamine saada oma sõltuvust toita. Sinna juurde käib see nutt ja hala, kuidas ta iga kord "järgmine kord enam ei tee". Asi on selles, et sõltlase aju töötab hoopis teistmoodi, see raske haigus ei olegi ravitav ja ainult vähesed suudavad elu lõpuni olla kained.

Seega võin anda oma pere pealt teistele head nõu: kui teie peres on sõltlane, siis andke talle ultimaatum: kui ennast käsile ei võta, siis lendab lihtsalt kuuse alla ja nii ongi.

Uskuge, elu on liiga lühike ja ilus, et seda mingi joodiku/narkari peale raisata.