Sarnaselt Kalikovaga olen minagi väga mures selle pärast, et poliitikud on lasknud narkootikumidega seotud olukorral nii kaugele minna: et koolides saavad tegutseda narkodiilerid, noorte seas levib narkomaania ja Sõle tänaval asub bordell, millest Nelli Kalikova räägib. Miks meie linna juhid ei kaitse oma lapsi, miks ei ole laste turvalisus ja narkootikumide vastu võitlemine nende jaoks prioriteet! Meie, tavalised emad ja isad, ei saa ometi asuda omakohtu korras pordumaju sulgema või narkodiilereid püüdma! Aga olukorras, kus linnaisad ei taha tegeleda probleemi juurega ja narkomaania levib vabalt meie süütute ja haavatavate laste keskel, on minu kui ema kohus teha kõik selleks, et poliitikute järgmised sammud ei muudaks minu ja teiste ümbruskonna laste jaoks elu veelgi ebaturvalisemaks.

Kui linnaisad lasevad südamerahuga tegutseda illegaalsel pordumajal ja narkodiileritel nii kaubanduskeskustes kui koolides, siis miks peaksin ma uskuma nende juttu, et nad teevad kõik selleks, et süstlavahetuspunkti loomisel minu kodukanti on mu lapsed kaitstud? Millel rajaneb see lubadus, kui ei suudeta isegi ebaseaduslikku pordumaja sulgeda või kinni võtta narkodiilereid, kes aastaid noortele narkootikume müüvad? Ilmselt teavad kõik Erika tänava elanikud diilereid, kes elasid sealse süstlavahetuspunkti naabruses, sest seal liikus klientuur.

Ühest sellisest diilerist kirjutatakse Facebooki grupis, kuid linnaosavanem laiutab käsi ja leiab, et diileri kontaktid on kasutu info, sest kust kaob üks, sinna tuleb nagunii teine. Seega puudub huvi kurjategijate vastutusele võtmiseks ja karistamiseks, ka siis, kui diilerite isikud ja kodune aadresski on teada. Tegevusetuse taga on tegelikult üks põhjus: narkomaaniaga võitlemine ei kuulu poliitiliste prioriteetide hulka, see ei too valimistel hääli ja seega ei panustata sinna ka piisavalt raha ega ressursse. Ma ei saa usaldada linnajuhtide lubadusi, sest nende senine tegevus ja praktika on nende jutuga risti vastuolus.

Minu nagu iga ema kohus on võidelda selle eest, et mu lapsel oleks turvaline kodu ja seda ma ka teen. Sellepärast võitlen ma süstlavahetuspunkti rajamise vastu, sest mul pole valikut, mul ei ole lootust saada abi, kui narkouimas aidsi- ja b-hepatiidi haige narkomaan mu kodutänaval lapsele kallale tuleb ja teda röövib, et saada kätte raha järgmiseks narkodoosiks. Ja uut doosi on tal vaja iga päev ja mitu korda. Raimond Kaljulaid naljatleb Facebookis teemal, et lastel ei ole ju Makita trelle kaasas, mida narkomaan võiks röövida ja müüa. Ei, lastel on kaasas mobiiltelefonid, mille abil oma vanematele helistada. Neil on jalg- või tõukerattad. Neil on veidi sularaha. Ma ei saa usaldada linnaisasid, kes naeruvääristavad ema või isa muret oma lapse turvalisuse pärast.

Mulle kui emale teeb haiget, et minu soov oma lapsi kaitsta tembeldatakse vaenu õhutamiseks. Mind huvitab ainult laste turvalisus. Erika tänavalt kaotatakse süstlavahetuspunkt ära, kuna sellega kaasnenud narkomaanide tegevus muutus kohalike elanike jaoks talumatuks. Erika tänava analoogi ei tohi luua uude kohta! See ei ole probleemi lahendamine, vaid talumatu olukorra loomine uues kohas uutele inimestele.

Lõpuks ometi peaksid poliitikud peeglisse vaatama ja hakkama tegelema probleemi juurtega, see on ainus lahendus. Vastutuse veeretamine ühe linnaosa väikese kogukonna õlgadele on vastutustundetu. Solvav on linnaosavanema üleolev suhtumine, kui ta murega tegelemise asemel soovitas meil kohtusse pöörduda. Ja kui me viimase võimalusena seda ka tegime, siis heideti meile ette, et me julgesimegi kasutada oma põhiseaduslikku õigust.

Minagi soovin nagu Nelli Kalikova, et lapsed saaksid kasvada rahulikus, ilusas, turvalises linnas, kus pahede väljajuurimiseks tehakse koostööd, nii et kõigil oleks hea olla.

Põhja-Tallinna linnaosavanem eksib väites, et pelgulinlased, kes on vastu süstlavahetuspunkti täiesti sobimatule asukohale, ohustavad sellega kogu linna lapsi. Lapsi ohustab see, et linnavalitsus heidab elanikele, kelle huvide eest ta peaks seisma, ette omaenda tegemata tööd. Lapsi ohustab linna hoolimatus.