Patriarhaalsusest ja pornograafiast

Eesti on soolise palgalõhe poolest Euroopa liikmesriikide seas auväärsel esimesel kohal. Kui usaldada statistikat, on Eesti ühiskonna probleemiks sooline tööjaotus ja palgaline ebavõrdsus, mis on tingitud patriarhaalsest ühiskonnakorraldusest. Eesti, kuigi liidripositsioonil, ei erine siiski väga palju teistest Lääne riikidest. Probleem on sama, naisi ei väärtustata siiani võrdselt meestega.

Võrdõiguslikkuse eest võitlejad on kaua aega murdnud pead naiste ja meeste ebavõrdsuse kui patriarhaalse fenomeni üle, mille kaudu seksuaalsed kategooriad konstrueeritakse. Loomulikust inimkehast on loodud sümbol, mille läbi põlistatakse stereotüübid, mis omakorda toidavad patriarhaalset ühiskonda ennast. Kuidas sellised stereotüübid aga tekivad? MIks naise keha ekspluateeritakse pornograafilistes meediumites ning kuidas seeläbi nii Eestis kui ka mujal Euroopas kinnistub patriarhaalne ühiskonnastruktuur veelgi?

Seksuaalsed kategooriad

Esiteks peaks pornograafiat käsitlema kui patriarhaalse süsteemi tööriista, mis kinnistab meeste praegust domineerivat positsiooni. Siinkohal on tähtis meeles pidada, et pornograafiliste meediumite rohkus vastab tarbija nõudlusele – mida rohkem pornograafiat tarbitakse, seda rohkem ka seda toodetakse. Konstruktivismi pooldajana arvan, et inimese seksuaalsus on loodud läbi sotsiaalvõrgustiku. Seega maskuliinsus ja feminiinsus kui kaks erinevat hoiakut on sotsiaalsed konstruktsioonid, mis on tekitatud erinevate hinnangu- ning uskumussüsteemide abil. Järgides antud loogikat, on selge, et seksuaalne käitumine on läbi ajaloo muutuv protsess. Seksuaalsust ei saa paigutada kolme eraldiseisvasse kategooriasse: hetero-, homo- ja biseksuaalsus, sest inimese seksuaalset orientatsiooni ei ole võimalik niisama lihtsalt lahterdada.
Kuna aga patriarhaalses ühiskonnas eksisteerivad näiliselt vaid kolm kategooriat, siis mõjutatuna oma sotsiaalsest taustsüsteemist on inimesed sunnitud valima ühe neist, mis piirab isikuvabadust. Sellise lahterdamise vastu räägib ka see, et transseksuaale, cross dressers’eid ja soovahetusoperatsioonil käinud inimesi on peaaegu võimatu kuhugi kategooriasse paigutada. See tähendab seda, et nad muutuvad patriarhaalses ühiskonnas nähtamatuks nii poliitilises kui ja sotsiaalses aspektis. See aga tagabki patriarhaalse ühiskonna eksistentsi.

Kolmiklahterdust, hetero-, homo- ja biseksuaalsust, mis kunstlikult piiritlevad inimese seksuaalkäitumist, on võimalik muuta või isegi tühistada erinevate uskumussüsteemide abil. Need kategooriad eksisteerivad lingvistiliselt, kuid inimese seksuaalsus on olemas ka väljaspool neid lahterdusi. Probleem tekibki sellest, et me püüame teatud seksuaalsuse vorme ja väljundeid liigitada ning keele abil nimetada, mille tulemusena väheneb inimeste isikuvabadus.

Pornograafia ja emotsionaalsus

Nagu eelnevalt selgus, heteroseksuaalsus domineerib teiste seksuaalkategooriate üle, mis tulemusena tähendab, et viimane mõjutab ühiskonna korraldust enam kui ülejäänud kaks liigitust, mis seisavad erihuvide eest. Millised on pornograafia tarbimise negatiivsed tagajärjed ühiskonnas? Kuna pornograafia on kiiresti kasvav majandusharu, siis kapitalistlike suurkorporatsioonide huvi on laiendada oma toodangut veelgi. See tähendab, et pornograafia muutub üha enam kättesaadavamaks. Kui kaaluda tarbimise emotsionaalseid tagajärgi, siis on äärmiselt vajalik täheldada alasti oleku aspekti ja seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Heteroseksuaalne pornograafia nõuab seda naiselt mõlemal kujul, kuid mehe puhul see ei kehti. Kuna naine on alasti ja mees seda ei ole, tekib naisekehast alavääristav kuvand. Pornograafia ei tekita naise ja mehe vahel emotsionaalset sidet. Hoolivus-ja kiindumustunne jäävad unarusse. Pornograafiat tarbides jäävad mehed pidama teatud emotsionaalsesse raamistikku, mis pärsib õrnade tunnete teket naissoo vastu. Ja see ei muuda mitte ainult meeste tunnetuslikkust, vaid mõjutab ka naisi. Tulemuseks on naiste kujutamine läbi seksistliku prisma, mis paigutab naised vastassugupoolega ekspluateerivasse suhtesse, nii teadlikult kui teadmata.

Seega kinnistab pornograafia tarbimine patriarhaalse ühiskonna struktuuri. Peamiseks küsimuseks jääb aga see, kas inimesed ise tahavad muutuda ning läbi selle muutuse ka midagi muuta, sest selleks, et patriarhaalsele ühiskonnale vastu hakata, on vaja muuta mõtlemismalle ja see on iseenesest pikaajaline protsess. Tegelikult olen ma kindel, et teistsugusest ühiskonnakorrast mõelda ei ole sugugi utoopiline, eriti kui võtta arvesse, et kontseptsioonid seksuaalsusest muutuvad läbi aja ja ruumi. Meie osalus muutuses on peamine, olenemata sellest kas oled naine või mees.