Parklas signaali lasknud juht väikelapsega emale: "Siin on ju parkla! Mida te loivate siin?"
Millegipärast on meie riigis sündinud inimestel väga raske oma süüd tunnistada ja vabandust paluda. Loomulikult mitte kõigil, aga erand kinnitabki reeglit. Olgu süü siis pisike või suur. Tegelikult on vist nii, et mida väiksem süü, seda võimatum on selle tunnistamine ja vabandamine kahjukannataja ees.
Olid ajad, kui minagi asusin kaitsepositsioonile, kui keegi mind milleski süüdistas. Ilmselt teeb aeg oma töö ja minu puhul aitasid kindlasti kaasa lapsed. Sain ajapikku aru, et oma eksimuse tunnistamine ja vabandamine hoiab ära suurema tüli.
Õppisin vabandama Eestist eemal olles, ühiskonnas, kus "sorry" on kõige sagedamini kasutatav sõna. See sai nii harjumuspäraseks, et vabandasin ka siis, kui polnud tegelikult midagi halba teinud. Sain aru, et inimene, kellel on olnud halb päev, on valmis konflikte genereerima ainuüksi selleks, et oma pingetest vabaneda.
Minu jaoks pole keeruline paluda vabandust jässakalt härralt, kes mulle bussis varbale astub, ega mammilt, kes kaupluses oma käruga mulle kandadesse sõidab. Vastupidistest olukordadest rääkimata.
Ma ei sõima tüüpi, kes valgusfoori taga mu autole tagant sisse sõidab. Vabandan ja täidan vajalikud dokumendid. Edasise jaoks on kindlustusfirmad.
Vabandan naabri ees, kui mu laps eelmisel päeval kõvasti müras ja müttas, nii et see ilmselt naabrilegi kosta oli – ma ei oota, et ta tuleks mulle iga kord seda ise ette heitma.
Tulime eile lapsega ujumast ja jalutasime läbi Reval Spordi parkla väljapääsu poole. Äkitselt keeras meie teele auto. Hoidsime veidi eemale, aga minu väikesel mehel on veel väikesed jalad ja seetõttu polnud meie liikumine väga kiire. Ometi me liikusime.
Järgmisel hetkel kõlas läbilõikav auto signaal. Pöördusin autojuhi, 30 ringis neiu poole: "Vabandust, aga kas sa mõtled ka, mida sa teed? Lased väikesest lapsest ühe meetri kaugusel signaali, kuna ta on sul ees?"
"Siin on ju parkla! Mida te loivate siin?" sain vastuseks.
"Kas me peaksime sellepärast siis hõljuma või?" vastasin küsimusele küsimusega.
Seepeale lasi ta akna kinni.
Kus on loo moraal? Ega vist polegi mingit moraali. Minu lühike süütenöör ja noore daami kehv kodune kasvatus mõjusid pirukale pärmina. Tahaksin lihtsalt lugejale südamele panna, et kui sul endal parajasti kõige sitem päev ei ole ning tahaksid maailma natuke paremaks muuta, siis vabanda! Isegi siis, kui sa pole päris kindel, kas oled süüdi või kui sinu süü tundub nii pisike, et sellest ei tasu numbrit teha. Vaata inimesele otsa, naerata ja ütle: "Vabandust!"
