Miks see nii on, ei ole suutnud ma välja selgitada, kuigi hüpoteese olen püsitanud mitmeid. Üks mu viimastest ense välja vabandamiseks mõeldud hüpoteesidest on seotud klassikuuluvusega. Nimelt kuulub tõekuulutaja Eesti poeetide aristokraatiasse ja aristokraatia üheks klassikuuluvust näitavaks tunnuseks on läbi aegade olnud ka nii-öelda peen kont. Eesti tingimustes võibki tõelist aristokraatiat otsida literaatide ja kultuuritegelaste seast ning kui mõned laiutavad erandid välja arvata, siis tuleb tõdeda, et kõhnus räägib iseenda eest, sõeludes ivad sõkaldest ning väljavalitud tavalisest rahvast.

Uued ajad on loomulikult loonud uusi positsioone ja ametialasid, kus vajatakse hea väljanägemisega saledaid inimesi ja milles ainult mõni harv tüsedam tegelane rahvasõbraliku erandi moodustab. Näiteks meedias või poliitikas vajatakse erandlikku ülekaalulist lihtsalt selleks, et lihtrahvaga, kes on üldiselt talurahvalikult tüse, paremat kontakti saavutada. Siit ka siis seletus sellele, miks mõned paksud poliitikud nii üleloomulikult populaarsed on ja miks teistel koos kadunud kilodega ka populaarsus haihtuma on hakanud.

Rein Vahisalu kirjeldab oma arvamusloos (Eesti Ekspress 28.01.11) tänaseid kuumi eesti poisse „48-aastaste lõdva keha ja pirni tüüpi rasvumisega projektijuhtidena.“ Kaugemalt kaedes näikse olevat tegemist projektijuhi tüübiga, kes ongi mõeldud välja surema. Looduslik valik peaks hoolitsema selle eest, et tuleviku edukad projektijuhid on traksis ja trimmis ning et neid vaadates ei tekiks assotsiatsioone tohletanud kartulitega.

Loomulikult leidub ka teist tüüpi tüsedaid. Näiteks need, kes vajavad sõidukeid, mis oma punakaelseid omanikke neljarattaveo ja 600 tööhobuse jõuga edasi veavad. Tegemist on reibaste paksudega, kes vaatamata esimese astme diabeedile või 40aastaselt kogetud infarktile ikka reedeti ja laupäeviti rohkelt viina joovad ja rasvast sealiha peale haukavad. Erinevalt tohletanud olekuga projektijuhtidest, kes ainult läbi akna mereõhku hingavad, meeldib paksukaelalistele jõmmidele ka vabas looduses mürada. See müramine on siiski pigem seotud mootorite ja bensiiniga, sest seljakotiga metsas vantsimine või kaine peaga ujuma minek sobib vaid "jobudele".

Kuidas on lood naistega? Tuleb möönda, et Eestis on veel paar tüsedamat naispoliitikut, kuid nemad esindavad möödunud aegu ja väärtusi. Rohkem selliseid naisi Põhja-Eestist ei leia. Kes tõeliselt tüsedat naist näha tahab, peab sõitma Soome või Eesti perifeeriatesse, kus mõningaid selliseid eksootilisi tegelasi veel kohata saab. Kuna naiste terviseteadlikus on meeste omast palju kõrgem ja naised normaalsetes oludes ei käitu enesehävituslikult, siis on vaja naiste pärast vaid mõõdukalt muretseda.

"Kuumad eesti poisid" on aga selgelt ennasthävitav rühm, kellele vale toit, rohke alkoholitarvitamine ja ebasportlikud eluviisid üsna ruttu saatuslikuks saavad. Loomulikult surevad millalgi kõik inimesed, kuid kuidas me sureme, on paljuski ka meie enese otsustada. Ükski riskikäituja ei jäta riskikäitumist ilma tõsise hoiatuseta. Milline peaks see hoiatus olema? Kindlasti ei aita manitsuskõned ja koledad näitlikustavad pildid. Euroopas sõnavõimu haaravad terviseedendajad usuvad, et üheks erakordselt heaks survevahendiks oleksid kõrgemad tervisemaksud ülekaalulistele ja suitsetajatele.

Maksude kehtestamine nagu ka magusa- ja rämpstoidureklaamide ärakeelamine on kindlasti mõjusad vahendid, kuid pragmaatiline eestlane küsib kindlasti, et mida on meie ühiskonnal pakkuda neile, kes elavad tervislikult ja kaua? Kas meil ikka on piisavalt vara ja inimressursse, et tagada väärikasse ikka jõudnud inimestele sotsiaalne tugivõrgustik ja vajalik hooldus? Kui paljud noored Eesti naised seovad oma elu välismaaga, siis tekib paratamatult küsimus, kes kannab hoolt kodus abivajavate vanade isade eest? Kas mõned nende eluteel kohatud naistest? Tõenäoliselt.

Võib-olla siiski ka mitte, sest eesti inimeste peresuhted on üha enam lapitekimustrilised. Siit järeldus: ehk on "kuumade eesti meeste" riskikäitumise ja enesehävitamise põhjuseks mure hilisema äraolemise pärast? Kui üksildus ja vanaduspõlves hakkamasaamine hirmutavad, siis mõtlevad ilmselt paljud tänased riskikäitujad, et "parem suren varem" ning meie kvartalikasumimajandusele orienteeritud ühiskonnas on kahjuks täiesti võimatu seda suhtumist muuta.