Palun vabandust EMO arstide ees, et teid nii väikeste asjade pärast tülitasin ehk miks ma perearsti juures kunagi abi ei saa
Minu mitte veel pensioniealine ema suri haiglas sepsisesse. Ta oli kolm nädalat haiglaravil, tavapalatis ja intensiivis, lõpuks suri sepsisesse. Ravi ei aidanud. Omal jalal läks haiglasse, tagasi sealt enam ei tulnudki. Sepsis on veremürgitus.
Võib nüüd igaüks arvata, kas pööran tähelepanu rohkem puhtusele, haavadele ja vigastustele. Jah, pööran.
Paar nädalat tagasi naasis mu tütar Ameerikast, kus vigastas küünarnukki. Kahjuks ei tahtnud küünarnukihaav kinni kasvada, haige koht võttis suuremaid punaseid ringe. Läksime ühel vabal lõunapoolikul tütrega oma perearsti juurest läbi – küsimus oli, ega see küünarnukk põletikus pole? Kas peaks muretsema, mida tegema? Ma isegi poleks vajanud arsti, oleks piisanud, kui pereõde vaatab üle. Lihtsalt ütleks, et kas peab muretsema või piisab ootamisest.
Valvelaua sekretärid meie muret ei mõistnud. Isegi peale ei vaadanud küünarnukile keegi, saime aru, et abi me siit ei saa. Aga kui läheb põletikuks? “Minge Lääne-Tallinna haigla erakorralisesse,“ soovitati meile.
Aga kas seda pole liiga palju? Sellise asjaga?
Kuid me läksime. Sõitsime teise linnaossa ja saimegi aja ja kohe ka arsti juurde ja retseptiravimi. Väga piinlik oli. Kas tõesti ei oleks saanud perearstiõde võtta need kaks minutit ja teha seda ise? Milleks selline süsteem, inimesed? Mitte kuhugi minna ei ole, ainult erakorraline vastuvõtt haiglas?
Me läksime ISE kohale, ei nõudnud operatsiooni ega läbivaatust, vaid nõuannet.
Aga siis tuli taas üks juhtum, sest asjad juhtuvad ikka ridamisi.
Hakkasid eelmisel nädalal mu väikesel, ujumistrennis käival tütrel varbavahe sügelema. Järgmisel päeval hakkas ketendama. Pidasime treeneriga nõu – see võib olla jalaseen. See eeldab ravi. Väike laps ei oska ka kratsimisega piiri pidada, muudkui sügas. Helistasin perearstile, palusin aega, sest laps ju sügab, varbavahel juba nahk lahti. Telefonis arvati, et minge nahaarstile. Helistasin nahaarstile, esimene vaba aeg oli 1,5 kuu pärast! Sealt soovitas ikka perearstile minna. Perearstile sain siis aja nädala pärast.
Nädala pärast!
Aga kuidas saab lasta lapsel nii kaua olla? Ta käib ju koolis, peotantsus... Vastab klassi ees, jalg sügeleb kingas, niheleb, mine või hulluks! Käisin läbi paar apteeki, kuid seenhaiguse vastu pole lastele rohtu. Kõik saab retseptiga. Ostsin ühe loodusliku ravimi (10 eurot), kuid see ei aidanud. Siis ostsin teise kreemi (9 eurot). See ka ei aidanud.
Aga neljandal päeval ei saa laps enam käia – varvas on miniviineriks paistetanud. Ümber ka 3 cm punane sõõr – kas see on põletik? Igal juhul laps kooli ei saa, sest valus on jalal. Mida teha? Perearstile pole mõtet helistada, seal võtavad vastu sekretärid, kelle empaatiavõimetus peaks olema karistatav. Konsulteerin taas üleriigilise perearsti numbriga, samuti lastehaiglaga – kõik arvavad, et peaks jalga arstile näitama. Olen sama meelt. Ma ei taha põletikku.
Ja siis me istume seal lastehaigla vastuvõtutubade taga olevatel toolidel. Haigla on gripikarantiinis. Minu tütar ei ole prioriteet, kuid hoian tal respiraatorit näol, see ei meeldi talle. Järjekorda lisanduvad kogu aeg uued lapsed, emad annavad neile tahvlid mängimiseks, kuid kõrvaklappe ei anna. Ühel pool lõugab „Maša ja karu“, teisal venekeelsed lastelaulud. Võib-olla on see isegi hea. Ei lase masendusse vajuda.
Ma tahaks igaühe ees vabandada, et ma olen oma tütre siia pisikupessa toonud, kuid kedagi see tegelikult ei huvita. Kõik on kapseldunud oma murega. Keegi ei taha siin olla. Mul on piinlik nende palavikus õhetavate põskedega põnnide ees, kes on muretsevate vanemate poolt sinna toodud. Oleks ju kindlasti enamusjuhtudel aidanud perearsti visiit koju. Ja nüüd minu laps istub nende tõbistega kõrvuti. Aga kui ta saab siit pisiku ja jääb haigeks?
Mina, nõukaaja laps, sattusin esimest korda lastehaigla erakorralisesse vastuvõttu siis kui lapsed sain. Siis selgus, et miskipärast minu lapsed alati haigestuvad reedel. Kuna perearsti pole võimalik kätte saada, helistan tavaliselt üleriigilisse perearstinumbrile 1220. Seal antakse tavaliselt head nõu, kuid kõik me mõistame, et telefoni teel ei saa kedagi ravida. Viimane soovitus on ikka olnud - kui te kardate, minge käige lastehaiglas. Aga sinna saab ka helistada tasulisel numbril -1599. Seal on alati mõnus arstitädi vastamas, kes alati kuulab ja nõustab. Tavaliselt teengi nii nagu tema seal ütleb. Ja tihti on selgunud, et ainus võimalus ongi haigla vastuvõtt! Aga mina elan Tallinnas, mis teeb üks maalaps? Kuidas elavad meie lapsed maal? Nemad ei käi vist uusi nakkusi korviga haiglast hankimas.
Me saimegi lastehaiglast abi, saime retseptirohu. Öeldi veel, et kui läheb põletikuks, tuleb tagasi tulla. Aitäh teile, kallid arstid! Ja võtke vastu minu vabandus, et mure oli väike. Kuid peate aru saama, et ema jaoks on tema lapse tervis kõige tähtsam. Ma ei räägi sellest, et sel päeval hilinesin ka mina tööle ja minu tööasjad sekkusid, kuid kui vaatan lapse varvast ja näen, et see hakkab paranema, paistetus on alanenud – see on hea tunne.
Kohtasin eile üht tuttavat - ja jutt läks üsna ruttu meil laste haigustele. Ka tema kasutab Lastehaigla EMO kui kõige kiiremat võimalust saada lapsele ravi. See on vale – mõlemad tunnistame seda.
Kas tõesti ei saa luua arstisüsteemi, et perearstil oleks erakorralised ajad – just sellised pisikeste, kuid äkki tekkivate ja häirivate haiguste jaoks. Olen kindel, et see oleks traumapunktist odavam teenus.
Mul on piinlik EMO arstide ees, kes võtvad haigeid küll vastu, kuid ise muudkui kirjutavad ja kirjutavad. Täidavad arvutis lahtreid. Kas tõesti ei saa neile palgata sekretäre? Arsti töö on siiski midagi muud, kui paberitöö. Sellega saab hakkama see empaatiavõimetu sekretär.
Hea lugeja, kuidas sina oled rahul meie ravikorralduse ja perearstisüsteemiga? Kirjutage oma kogemustest aadressile rahvahaal@delfi.ee.
