Palun ärge sülitage kõnniteele!

Ohutuse mõttes jalge ette vaatamine lõpeb iga kord okserefleksiga. Mingid madalalaubalised kaaskodanikud leiavad, et nende süljelärakate õige koht on teiste jalge ees, kõnnitee asfaldil. Mida sellised reostajad mõtlevad ja kuidas nii häirivat harjumust muuta?

Eks minulgi ole paar korda aastas köha ning suhu koguneb nii mõndagi ebameeldivat. Kordagi ei ole ma aga selle peale tulnud, et võiks selle teiste ees nende jalge ette läratada. Alati on võimalik leida mingi haljasala või poetada oma probleem üldse salvrätti ja see minema visata.

Mäletan põhikooli ajast ühte head semu, kelle harjumuseks oli enda ümbruse pidev märgistamine tatilärakatega. Igal pool, kus ta seisnud oli, laius hiljem justkui miiniväli. Ometi ei olnud tegemist ei kopsuhaige inimese ega ka ahelsuitsetajaga.

Mõnevõrra vähem silmariivav, aga samuti imelik harjumus on oma näritud nätsu suvalisse kohta paigutamine. Enamik neist saab paigutatud samamoodi kõnniteele, aga andekamad suruvad oma nätsud istmete ja laudade alla või bussiakende nurkadesse. Eriti ekstreemsel juhul on näts jäetud ka istme peale, kus see saab hakata juba järgmise kasutaja pükse kaunistama.

Olen tihti mõelnud, kas Eesti ka kunagi nii kaugele jõuab, et hakkab noomima tänavale sülitajaid. Neid inimesi on oi-oi kui palju ja ilmselt saaks palgale võtta järjekordse kena ametnikearmee. Seni, kuni ametnikke näppu viibutamas pole, peavad minusugused pirtsutajad aga silmad taevas hoidma ja kõnniteel jänesehaake tegema. Ega kõigile pole ju mõistust võrdselt antud, et suudaks avalikus ruumis end viisakalt üleval pidada!