Enamasti kohtab soditud raamatute probleemi paraku just kohustusliku kirjanduse puhul. Nii keskkooli kohustusliku kirjanduse (ilukirjandus) kui ka ülikooli (peamiselt siis esseistika ja teabekirjandus) puhul. See on kurb, sest ühest küljest see näitab, et lastel on puudulik kasvatus raamatute kasutuse osas ja teisest küljest näitab seda, et kui need lapsed suureks kasvavad ja ülikooli lähevad, siis puudub neil võime ümbritsevast maailmast paremini aru saama hakata, sh. arendada endas oskust käituda lugupidavalt võõra vara ja eriti raamatutega.

Võibolla on asi selles, et ma olen kasvanud perekonnas, kus lugemine ja raamatud olid au sees ning kui ema avastas mind raamatut lapiti lauale panemas või näiteks sõrme süljega niisutamas, et lehte keerata, siis tehti mulle selgeks, miks selline käitumine ei ole viisakas ei raamatu autori, väljaandja kui ka selle inimese suhtes, kes raamatu ostnud on. Sain aru ja parandasin oma käitumist. 

Väga raske on lugeda raamatut, kus keegi on pea iga teise lause jämedalt alla jooninud, raamatu servale mingeid märkmeid teinud kas siis hüüumärkide või mõnel muul kujul. See häirib raamatu lugemist ning tekitab vastiku tunde - miks ma pean kellegi poolt ära solgitud teost lugema?! 

On täiesti normaalne, et tudeng tahab endale vajaminevas tekstis olulist osa alla joonida või näiteks markeriga ära markeerida, aga seda ei tohi ometi teha võõras raamatus! Sodige enda raamatuid, kui tahate, kuigi bibliofiil minus ei kiida ka seda päriselt heaks, aga kui laenutate raamatukogust raamatu ja teil on kuldkala mälu, mistõttu loetu meeldejätmiseks peate korduvalt allajoonitud "tähtsaid mõtteid" üle lugema, siis palun paljundage endale vajaminevad leheküljed kas kuskil koopiakeskuses või ülikoolis (enamikes ülikoolides on tudengitele mõeldud paljundusmasinad olemas raamatukogudes või kuskil koridoris) ja siis oma paljundatud lehtedega tehke mis tahate, joonige teksti alla või voltige paber origamiks, aga ärge rikkuge raamatukogu vara ja teiste lugejate lugemismõnu!